Nutiseadmetele on meie ühiskonnas nii tähtis koht, et sageli unustatakse elementaarne viisakuski. 78-aastasel Saimal on mitu ebamee...
Nutiseadmetele on meie ühiskonnas nii tähtis koht, et sageli unustatakse elementaarne viisakuski. 78-aastasel Saimal on mitu ebameeldivat kogemust seoses sellega. Kurbusega nendib ta, et kui vanasti teadsid noored, mis on viisakus, siis tänapäeval ei huvita see enam kedagi.
.png)
78-aastane pensionär sai alles hiljuti ebameeldiva kogemuse osaliseks, kui ta sisenes rahvast täis tuubitud bussi, kus ei olnud ühtegi vaba istekohta. Pooled istuvatest reisijatest olid aga noored, kellel olid kõrvaklapid peas ja pilk üksiti telefonis kinni. "Kõik kruttisid oma telefoni! Meid omal ajal õpetati kohta loovutama, kui eakam inimene siseneb. Aga tänapäeval ei tule keegi selle peale! , " ütleb ta kibedusega hääles : "Mul on niigi kogu aeg õhupuudus, nüüd veel seisa püsti ka. Oleks siis, et keegi märkaks, aga seda ei ole! Viisakus on meie ühiskonnast kadunud! Vaat, kuhu me oleme jõudnud!"
Paljud eakad on ilmselt sama probleemiga silmitsi seisnud. "Lisaks teinekord õhtul, kui hilisema bussiga kojuminek on, ei jõua neid ropendavaid noori ära kuulata! Pudel käib ka ringi ja! ". Kui endisel ajal oli viisakas loovutada oma istekoht eakale inimesele, last ootavale emale või puudega inimesele, siis tänapäeval tundub, et hoolitakse vähem.
Saima sõnul on süüdi need nutiseadmed. "Ma saan aru, et noorte jaoks on see tähtis, aga miks ometi peavad teised selle tõttu kannatama!? ", küsib ta : "Ma ei saa aru, nagu elaksid nad mingis mullis, täiesti eraldatud päris maailmast ega näe isegi seda, mis nende endi nina all toimub.". Ega Saima ei liialdagi seda öeldes.
Statistika järgi veedavad noored keskmiselt viis tundi telefonis, eraldades end seega täiesti ülejäänud maailmast. Spetsialistide sõnul pole aga süüdi üksnes tehnoloogia, vaid ühiskonnas kasvav individualism, mille tõttu inimesed on kaotanud arusaama, mida tähendab solidaarsus.
Teiste inimeste austamist, mis vanasti oli elementaarne, ei pea tänapäeva noored tähtsaks. Saima ei saa aru, kas nüüd vana inimene peab tõesti olema ise see, kes läheb sellelt samalt noorelt paluma istekohta? "Minu arust peaks see olema loomulik, mitte et ma ise pean küsima. Ja kes teab, mis mulle selle peale vastaksegi! ". Ent Saima loodab sellegipoolest, et mingi muutus toimuks ja inimesed saaksid aru olukorra tõsidusest.
Mõned noored kinnitavad, et nad tõesti ei märganud, et vanem inimene tuli bussi ja et nad oleksid võinud talle istet pakkuda. 19-aastane noormees räägib omadest kogemustest : "Mul on kogu aeg kõrvaklapid peas, tavaliselt vaatan mingit filmi või videod telefonist, ma ei pane tähele, mis mu ümber toimub. ". Tema sõnul ei ole see viisakusetu, et ta istuma jääb, ta lihtsalt ei märka.
Võib-olla oleks üheks väljapääsuks see, kui hakata taas noortele õpetama, kui tähtis on viisakus, head kombed ja solidaarsus. Pedagoogide sõnul tuleb lastele õpetada häid kombeid ja tähelepanelikkust teiste vastu juba siis, kui nad on veel väikesed, täiskasvanud inimest ümber kasvatada on raske.
Oluline on õpetada noori ka teisi inimesi austama ning märkama paremini neid, kes vajavad abi. See ei ole üksnes viisakus, vaid ka humaansus.
Saima soovitab noortel vähel oma telefoni vaadata, nii näeksid nad paremini seda inimest, kes abi vajab. Üks väike heategu võib muuta teise inimese terve päeva. Saima mäletab hästi, kuidas üks noor tüdruk talle kord oma kohta pakkus. Tegi ju südame soojaks, et leidub ka veel häid inimesi.
See lohutabki Saimat, et kõik ei ole veel kadunud ja ka noorte seas leidub neid, kes märkavad vana inimest. Saima loodab, et kord muutub viisakus jälle sama tähtsaks nagu ta kunagi seda oli. Seni aga sõidab ta bussiga edasi, lootes endamisi, et mõni noor tõstab pilgu oma telefonilt ja märkab seda, et vanainimene peab oma kottidega seisma rappuvas bussis.
Teiste aitamine teeb ikka rõõmu ja seda kõikidele, hoolimata sellest, millal keegi sündinud on. Läbi väikeste heategude võime me muuta seda maailma paremaks paigaks.
Kommentaare ei ole