Reet (63) : "Mulle lihtsalt ei mahu see pähe, et mu oma tütar käib ja hoolitseb oma ämma eest, samas kui ta oma ema peab siin ise vaatama, kuidas toime tulla!"

  Reedal on üks tütar. Kogu tema elu on keerelnud suurel määral tütre ümber. Ent viimasel ajal ei tunne Reet end kõige paremini. ...

 Reedal on üks tütar. Kogu tema elu on keerelnud suurel määral tütre ümber. Ent viimasel ajal ei tunne Reet end kõige paremini. Tal on tunne, et ta tütar Jaanika on hakanud rohkem tegelema oma ämmaga ega hooli enam sugugi oma ema tunnetest. 

 

Reet mäletab meel aega, kui tütar kogu aeg helistas, käis teda tihti vaatamas, koos käisid nad linna peal, kontserditel, teatrites. Ikka tuli tütar läbi, et lobiseda kohvitassi taga. Sellest ajast, kui tütar abiellus, on Reedal tunne, et paljud asjad on muutunud. Tütrel pole enam nii palju aega helistamiseks. Ka kokku saadakse harvem. Muidugi mängib rolli ka suurem vahemaa ent sellest hoolimata on Reedal tunne nagu oleks ta oma tütre kaotanud. 

See, mis Reeta kõige rohkem häirib, on see, kui tütar iga kord räägib oma ämmast, kes elab praktiliselt noorpaari kõrval ja kellega Jaanika nüüd igapäevaselt kokku puutub. Jaanika on hakanud ämma soovitusel viimasega käimas joogas, iga päev juuakse kohvi koos, lisaks saadab Jaanika oma ämma iga nädal jalutuskäikudel. Reedal, keda Jaanikast lahutab nüüd 40 kilomeetrit, on väga valus seda kuulata. Ta peaks tütre üle rõõmu tundma, aga nüüd on tal millegipärast tunne nagu poleks teda enam vaja. "Jah, ma olen armukade, aga Jaanika on ikkagi minu tütar! Minu liha ja veri! Ma saan aru, et tal on nüüd oma pere, aga et mina olen päevapealt kõrvale jäetud ja nüüd hoolitseb ta oma ämma eest nagu oleks see tema ema, see on minu jaoks mõistusevastane!"

 

 

Reedal on raske selliste tunnetega elada. Ta on isegi iseenda peale pahane sellepärast: "Ma olen ju normaalne ema, kes tahab oma tütrele parimat. Ma ei saa ise ka aru, miks ma nii tunnen! ". Reet peab vaeva nägema, et võidelda oma emotsioonide vastu, mida ta tunneb. Tahes-tahtmata on hakanud ta end võrdlema selle ämmaga, kes tundub palju tegusam ja aktiivsem kui Reet. Reet tunneb, et ta on kõrvalejäetud, teda ei ole enam vaja, tema osa on nüüd täidetud ja korraga on ta üleliigne. Eriti tunneb ta seda siis, kui ta tütrel külas käib. Kogu oma elu oli Reet lootnud, et ta oli oma tütardele nii hea ema, et need oma murede ja rõõmudega esimese asjana tema poole pöörduvad. Nüüd aga on tal tunne, et asjad on muutunud. Kas Jaanika tuleb talle esimesena rääkima oma rõõmudest? 

 

 

Reet on katsunud veeta rohkem aega sõbrannade seltsis. Üks neist soovitas tal rääkida otse tütrega oma tunnetest. Reet tegi seda ja katsus võimalikult delikaatselt ja selgesõnaliselt rääkida, kuidas tema ennast tunneb. Jaanika aga ei näinud üldse asju samas valguses ja ütles kohe emale, et too muretseb ilmaasjata ja keegi ei hakka teda kunagi asendama Jaanika südames. Muidugi tegid need sõnad Reedale rõõmu. Aga kurbusenoot ei kadunud ikkagi kusagile. Mida ta siis tegema peab? Kolima Jaanikale lähemale? Hakkama Jaanika ämmaga konkureerima? Milleks? See oleks naeruväärne ja seda poleks ilmselt kellelgi vaja. 

Ent Jaanika soovitas Reedal leida endale uusi huvialasid, et ema end ei tunneks nii üksi. Võib-olla oli tal õigus. Igatahes liitus Reet savivoolimise ringiga. Jaanika ämm tegeleb sellega juba ammu ja on tekitanud ka Reeda tütres huvi selle vastu. "Võib-olla läbi selle leiame me jälle ühise keele." kehitab Reet õlgu. 

 

 

Reet otsustas ise, et käib tihedamini tütart vaatamas. Ka seda hindas Jaanika väga, tundes alati siirast rõõmu, kui ema külla tuli. Reedal tuleb edaspidi leppida, et Jaanika ämm ei ole tema rivaal, vaid inimene, kes armastab samuti tema tütart.  Ja ilmselt peavadki suhted elu jooksul muutuma. Aja jooksul on Reet aru saanud, et armukadedus ei vii kuhugi. "Ma ei saa ju oodata, et elu jääkski kogu aeg selliseks nagu ta oli ja miski ei muutuks. Parem ma naudin iga hetke tütrega, siis kaovad kõik mured. Ma pean õppima rahulikumalt võtma ja lõpetama selle pideva muretsemise. "