Lapsevanemaks saamine on uus ja märkimisväärne etapp elus. Kõikide jaoks see ei lähe nii lihtsa...
.png)
Lapsevanemaks saamine on uus ja märkimisväärne etapp elus. Kõikide jaoks see ei lähe nii lihtsalt nagu peaks. Peetri tütar on küll kõigest poole aastane ent Peeter on ikka veel suures segaduses.
"Naine on muidugi õnne tipul. Britt on kogu elu ilmselt unistanud emaks saamisest, tüdrukute jaoks see ongi lihtsam, nemad mängivad juba nukkudega kodu pisikeste plikadena kui meie poisid huvitume ikka rohkem autodest. Kogu Briti elu keerleb selle pisikese olevuse ümber praegu. Aga tõtt öeldes ma pean tunnistama, et ma pean end sundima päris palju, et see isaks olemine paistaks loomulik välja. Kõik see titendus, see pole minu rida, aga ma ei tea, kuidas seda Britile selgeks teha.
Varem, kui me kahekesi Britiga olime, oli elu ikka palju lahedam. Tuli pähe, et läheme Hispaaniasse nädalavahetuseks, davai - tehtud! Mida siin ikka pikemalt mõtelda ja kaaluda. Tuli pähe, et lähme sõprade juurde Hiiumaale, samal õhtul pakkisime asjad ja olimegi läinud. Elu oli nagu lill. Aga praegu keerleb kogu see elu lapse ümber. Ärge saage minust valesti aru, ma armastan oma tütart ja olen uhke, et mul on nii ilus laps, aga mõnikord ma tunnen, et see praegune olukord natuke lämmatab mind. Oleks minu teha, ma jätaks lapse vanemate juurde, läheks Britiga kusagile paariks päevaks, aga Britt ei taha sellest kuuldagi, ta ei saagi last praegu üksi jätta.
Minu arust on Britt muutunud väga palju viimasel ajal. Mind nagu polekski enam olemas. Vanasti istusime me pool ööd üleval, vaatasime mõnda head filmi, lobisesime niisama. Nüüd on ta kogu aeg väsinud. Lisaks magab laps ka samas toas, ma olen suurema osa ajast suure toa diivanil ja tunnen end seal palju paremini. Vähemalt saan ma välja magada, sest laps ärkab iga öö. Britiga ei saa enam peale titenduse mitte millestki rääkida. Ma ei tea, mis niimoodi edasi saab. Minu jaoks on see ikka täielik pauk. Britt sellest aru ei saa. Mul on tunne nagu ma mängiks mingit rolli, see ei ole enam mina. See on keegi teine. Muidugi ma tunnen end süüdi, aga mis ma teha saan?
Ma ei tea, mida teha, aga ma ei ole vist hea isa. No selline nagu peaks. Võib-olla mõtlevad kõik mehed nii isaks saades. Ma ei tea, pole nagu kellegagi rääkida ka sellest. Praegu otsin väljapääsu sellest olukorrast.
Suhtlusvõrkudesse postitavad kõik oma ilusaid perepilte, ma ei tea, kas teiste peredes on tõesti kõik nii hästi? Või mehed ei räägi lihtsalt? Mina tunnen end üksi hetkel. Ma olen üritanud rääkida sellest Britiga, aga ta ei saa aru, ta ei näe asju nii nagu mina.
Võib-olla kui me saaksime rohkem koos omaette olla, läheksid asjad paremaks. Praegu on mul tunne, et ma eemaldun oma perest. Võib-olla on see täiesti normaalne tunne alguses ja läheb mööda, kes teab! Äkki keegi oskab rääkida omadest kogemustest, kuidas need asjad tegelikult on? Ei taha päriselt ka läbi põruda isana.
.png){kind=link}
Kommentaare ei ole