Marje (71) : "Ma ei saa midagi sinna parata, mul pole lähedast suhet oma lastelastega."

 Kuidas saaks muuta omavahelist suhtlemist lähedasemaks lastelaste ja vanavanemate vahel eriti juhul, kui vahemaa lahutab?    ...

 Kuidas saaks muuta omavahelist suhtlemist lähedasemaks lastelaste ja vanavanemate vahel eriti juhul, kui vahemaa lahutab? 

 

On vihmane hommik. Marje vaatab aknast välja, nukker naeratus huultel. Vihm sabistab tasa akna taga, Marje mõtted on aga kaugel. "Ma ei tea ise ka, millest see tuleb, et ma tunnen nagu ma ei oleks selline vanaema nagu teised? ", arutleb ta endamisi. 

Marje on olukorras, mida paljud vanavanemad tunnevad väga hästi. Ta armastab oma lapselapsi ent tal on väga raske nendega mingit lähedasemat sidet luua. Marjel on kolm erinevas vanuses lapselast, kellega ta ei tunne suurt lähedust nagu peaks. "Muidugi ma armastan neid, ", lausub ta ruttu, nagu iseendale rahustuseks : "aga ma kujutasin endamisi neid asju kunagi hoopis teistmoodi endale ette."

  

Kui Marje teada sai, et ta saab nüüd vanaemaks, oli ta väga õnnelik selle uudise üle. Ta kujutas juba oma vaimusilmas ette, kuidas ta viib lapselapsed parki jalutama, lähevad koos jäätist kohvikusse sööma ja küpsetavad koos kooki. Ent tema praegune elu sarnaneb väga vähe sellele, millest ta kunagi unistas. Aastate möödudes on asjad võtnud hoopis teise suuna. 

Alguses oli ta väga rõõmus ja elevil isegi oma uue rolli üle. Temast sai ikkagi vanaema. Marje nautis iga hetke, kallistas ja musitas oma esimest lapselast. Ent mida suuremaks lapsed said, seda vähem läbikäimist ette tuli. "Ma ei saa ise ka aru, millest see tuleb, et meie vahel on nagu on mingi lõhe, millest ma üle ei saa. ", ütleb Marje kibestunult: "Ma ei ütle midagi selle kohta, kuidas nad käituvad. Minu asi ei ole neid kasvatada. Aga nende jutud ja kõik, ma ei saa alati aru kõigest."

Sellest lõhest on saanud takistus, millest Marjel on raske üle saada. Lapselapsed veedavad tema sõnul liiga palju aega ekraanide ja nutiseadmete taga. Marje mäletab aega, mil lapsed õues mängisid. "Ma ei tea, see tänapäeva elu, sellest on mul väga raske aru saada. Ja selline laste kasvatamine käib mulle üle mõistuse! Mina neid nii ei laseks, aga kes minu käest küsib! ", raputab Marje pead. 

 

 

Teine teema, mis Marjet murelikuks teeb, on sotsiaalvõrkude kasutamine. Marje lapselapsed jagavad kõike internetis oma sõpradega ja isegi nendega, keda nad ei tunne. Marje mäletab aega, kui olid kirjasõbrad. "Tänapäeval pole nagu mitte millelgi õieti enam väärtust. Kõik läheb nii ruttu."

Hoolimata kõikidest pingutustest, mida Marje teeb, et hoida ühendust oma lapselastega, on tal teinekord tunne nagu oleks ta kõrvaltvaataja rollis. Ta käib küll kaasa elamas, kui mõnel lapselapsel on võistlus ja pakub oma abi, aga lapsi nagu ei huvitagi see, kas vanaema on kohal või mitte. Nad on kogu aeg peadpidi oma telefonides. "Nad ei tõsta isegi silmi ekraanidelt. ", katsub Marje nalja teha ent tema hääles on kurbusenoot. 

See mure rõhub Marje südant. Ta vaatleb heldusega teisi vanavanemaid, kes oma lastelastega oskavad paremini suhelda või on leidnud parema kontakti nendega. "Ma mõtlen tihti selle peale, et kus ma küll olen vea teinud. ", mõtleb Marje: "Ma mäletan oma vanaema, mitte kunagi ei unune meelest, mis me kõik koos tegime ja kus me ära ei käinud. Ikka olin oma vanaemal abiks küll ühe, siis teise töö juures."

Marjel on tunne nagu oleks ta vanaemana läbikukkunud. Ent tema lapsed nii ei arva. "Pojaga olen ma sellest rääkinud. Tema sõnul on kõik hästi. Et lastele on tähtis, et neil on vanaema olemas, see on kõik, mis loeb. ". Ent Marje tunneb, et ta tahaks midagi muud. Tõelist sidet lastelastega. 

Marje ei ole veel lootust kaotanud ja otsib ise võimalusi, kuidas luua lähedasemat suhet nendega. "Ma mõtlesin, et lasen neil olla nii nagu nad on, ei sekku enam igal sammul ja katsun siseneda natuke nende maailma. ", ütleb ta. Viimane kord tegi ta koos pojatütrega isegi ühe TikToki video, mis neid mõlemaid naerma ajas. 

 

 

Marje usub, et väikeseid samme tehes jõuab ta kord sihile. Ta on rääkinud poja ja pojanaisega sellest. "Nad on mõistlikud inimesed, nende sõnul on lastel lihtsalt raske aeg praegu elus. Puberteet. Et kasvavad välja. "

Teise lapselapsega küpsetasid nad viimane kord kooki koos. "See oli väga tore ettevõtmine, ", lausub Marje naeratades: "Kevin pani isegi telefoni käest selleks ajaks. Ei olnudki nii raske."

Marje usub, et selleks on vaja aega, et suhet üles ehitada. Ja et armastus nõuab kannatlikkust ja arusaamist. "Ju ma siis ei pea olema selline täiuslik vanaema nagu ma ise olen unistanud. Võib-olla siis piisab, kui ma olen lihtsalt mina ise. "

Selle mõttega vaatab Marje taas aknast välja. Vihm on vahepeal üle jäänud. Esimesed päikesekiired tungivad pilve tagant välja. Marje ütleb, et edaspidi katsub ta veel midagi põnevat välja mõtelda, mida lastelastega koos teha ja katsub nautida rohkem käesolevat hetke.