Lugu koerast

    ...

 

 

"Ma läksin varjupaika , et võtta endale kutsikas. Aga koju tagasi tulin vana pimeda koeraga.

Ma teadsin täpselt, mida ma tahtsin. Väikest kutsikat, kes tahab mängida, kelle silmad säravad, kes on täis elujõudu. Peale mu viimase koera surma, oli kodu jäänud kuidagi liiga vaikseks. Ma ei tahtnud kiiruga leida kedagi Rocky asemele. Aga vaikus tegi haiget. See lõikas hinge. Ma tahtsin jälle kuulda koera samme kodus, kuulda looma hingamist enda kõrval öösel. 

 

 

Varjupaigas võttis mind vastu üks töötajatest, Maarja, kes mind juhatas ja saatis. Kümned koerad haukusid, hüppasid vastu võresid, otsides tähelepanu. Ma jäin ühe puuri ette seisma, kus väike must koer saba liputas.

"Ta on nii rõõmsa olemisega!", ütlesin ma.

"Ainult kahe kuune. Selline rõõmupall, et anna olla. ", vastas Maarja.

Ent ta lisas vaiksemalt : "Ma tahaksin ühte teist koera ka näidata."

Huvitatult järgnesin ma talle. Teises otsas, peaaegu pilgu eest varjatult, oli puur. Ühes nurgas lebas kerratõmbunult suuremat kasvu koer. Ta silmad olid kinni. Oli näha, et tegemist on vana koerga.

 

 

"Tema nimi on Gerda. Ta on 13-aastane. Ta on pime. Ta leiti äärest. Ilmselt jäeti ta sinna meelega. Üksi ei suuda ta toime tulla. Ta ei liigu praktiliselt üldse. Nagu ootaks ta oma surma. "

Ma ei ütelnud midagi. Vaatasin koera. Tema hoiakus ei olnud ei palvet ega viha. Ta oli leppinud oma saatusega. Nagu oleks ta kaotanud igasuguse lootuse.

"Ma võtan selle koera! ", ütlesin ma ilma mõtlemata.

Maarja vaatas mind üllatunult ja selgitas, mida vanema koera eest hoolitsemine tähendab. Ma teadsin seda ju isegi. Aga ma olin oma otsuse juba langetanud.

Esimesed päevad ei olnud kõige kergemad. Gerda peaaegu ei puututanudki oma toitu ja tõusis harva. Ma heitsin tema juurde ja sosistasin talle " Sa oled nüüd kodus. Ma olen sinuga koos. "

Ta keha värises. Mõnel ööl kuulsin ma, kuidas ta niutsus vaikselt. Ma tõusin üles ja silitasin teda. Siis jäi ta magama.

Siis hakkasid väikesed muutused aset leidma. Neljandal päeval läks ta juba ise sööma., ma ei pidanud teda sinna enam juhatama. Seitsmendal päeval toetas ta koonu minu põlvede peale. See tõi mulle pisarad silma, sest see oli esimene kord, kui ta näitas mulle välja, et ta mind usaldab. 

 

 

Ma hakkasin otsima infot, kuidas hoolitseda pimeda koera eest ja lugema sellekohast materjali. Ma kinnitasin ustele metallist kellukesed ja rääkisin koeraga rohkem. Gerda õppis mu samme ja häält ära tundma. Me õppisime koos elama. Üheskoos.

Kuu hiljem tundis ta juba kõiki nurki kodus. Ta käis aias ja tõstis koonu päikese poole. Inimesed küsisid minult : "Kas see ongi su uus koer? Aga ta on ju nii vana! "

"Jah, aga ta on minu jaoks kõige kallim."

Ühel päeval üks vallatu kutsikas tuiskas meie juurde. Eks ta tahtis Gerdaga mängida. Gerda hakkas kartma ja niutsus. Ma võtsin ta sülle. Sellel ööl magas ta väga rahutult.

Järgmisel päeval läksin ma tagasi varjupaikka. Kutsikas oli ikka veel seal. Nii tuli Maks meie ellu. Ma kartsin, et Gerda ei võta teda omaks, aga Maks oskas kohe Gerdaga olla. Ta heitis Gerda kõrvale maha ja sai ilmselt aru, et tegemist on vana koeraga. Ühel päeval pani Gerda käpa Maksi peale. Sellest päevast olid nad lahutamatud.

Maksist said Gerda silmad. Maks juhatas teda, saatis teda kõikjal. Tõukas teda õrnalt koonuga. Ootas järgi, kui Gerda seisma jäi. Ja Gerda läks oleks nagu nooremaks läinud. Ta kõndis rohkem, isegi mängis mõnikord. Mul oli tunne, et ma nägin isegi teda naeratamas.

Aasta on sellest ajast möödunud. Gerda ei ole enam see vana, mahajäetud koer. Gerdast on saanud meie kodu süda. Ta on hästi rahulik ja asjalik koer. Maks on tema truu vari.

Ja mina kõige selle sees? Ma olen mõistnud, et mõnikord me ei saa seda, mida me tahtsime, vaid saame hoopis seda, mida me tegelikult vajame.

Sest armastus ei tunne vanust ega välimust.

Ma tegelikult ei päästnud Gerdat. Me päästsime teineteist vastastikku.