Iga lapsevanem, soovides oma lapsele parimat, õpetab teda elama väärtushinnangute ja põhimõtete järgi, andes tall...
.png)
Iga lapsevanem, soovides oma lapsele parimat, õpetab teda elama väärtushinnangute ja põhimõtete järgi, andes talle seejuures vajalikku armastust ja hoolt. Ent mida teha, kui lapsevanemal tuleb toime tulla lapse lubamatu ja lausa provotseeriva käitumisega? Liina räägib oma probleemidest 17-aastase pojaga.
"Markus on algusest saadik tundunud mulle teistest omaealistest teistsugune. Näiteks, kui teised poisid olid ikka elavad ja mänguhimulised, siis ega Markus nii väga oma tundeid välja ei näidanud ja hoidis natuke teistest ka eemale. No ma ise arvasin, et mis siis sellest, lapsed ongi erinevad. Ent nüüd, kus Markus on suureks kasvanud, on paljud asjad pannud mind muretsema. Ma ei tea, kas ta üldse tunneb end süüdi ka, kui ta midagi ütleb või teeb. Kas see üldse jõuab temani?
Näiteks leidis üks juhtum aset, kui Markus oli 12-aastane. Mängis ühe võõra kassiga ja tõmbas seda nagu naljavilust sabast. Loom sai tema käest muidugi plehku, aga kui ma poisiga sellest rääkisin, ta nagu ei saanud arugi, mis ta teinud oli.
Mida suuremaks ta on kasvanud, seda rohkem on tema käitumine mind muretsema pannud. Nendega, kes teda ei tunne, on ta väga meeldiv. Aga minu ja temavahelised suhted on muutunud viimasel ajal väga pingelisteks. Kodus ta lausa otsib võimalust, et saaks mulle jälle öelda midagi. Ta nagu üldse ei hooliks teiste inimeste tunnetest. Ärritub päris tihti ja täiesti tühiste asjade pärast. Manipuleerib. Teeb oma sõnadega teadlikult haiget.
Markus on hakanud valetama. Ta valetab veel nii hästi, et usub ise ka ilmselt oma juttu. Ükspäev ta ütles täiesti rahulikult, et on mitu korda koolist poppi teinud. Lihtsalt igavusest. Või siis sellepärast, et õpetaja talle ei meeldi. Teda nagu üldse ei huvita, mida teised arvavad. Ta nagu tahaks teistele midagi tõestada.
Ma olen katsunud temaga rääkida. Olen pakkunud välja, et lähme mõne terapeudi juurde. Ma ju näen, et ta on pinges. Ma ei ole talle midagi peale surunud, aga ta ei taha. Ei ole nõus. Korra ta siiski tuli, aga ta oli nii üleolev ja ülbe, et sellest ei tulnud midagi välja. Kui ma küsisin hiljem, et mis ta siis arvas sellest, ütles ta, et ta ei arva suurt midagi sellest. Ühesõnaga on tema sõnul kõik lollid.
Kõige rohkem paneb mind muretsema see, et ta nagu ei tea, mis on kaastunne. Valetab, ärritub tihti, see pidev stress tema eas! Impulsiivne ja ettearvamatu käitumine. Milline inimene temast kasvab? Ma ei ole lootust kaotanud ja usun, et ta kasvab sellest välja, et kord võtab ta aru pähe, temast ei pea ju tingimata mingi pätt saama. Aga ma tahan lihtsalt teada, kuidas ma saaksin praegu ja nüüd oma last aidata enne, kui on liiga hilja.
Kuidas aidata Markust, kes on ehitanud enda ümber nähtamatu müüri? Kuidas Liina saaks hoida oma vaimset tervist ja olla hea lapsevanem? Ilmselt oleks Liina jaoks kõige parem, kui mõni spetsialist saaks teda aidata väärtuslike nõuannetega.
Kommentaare ei ole