Kohvikus on tunda värske kohvi ja pirukate lõhna. Istudes lauas, vaatab Jaan mõtlikult teisi külastajaid. Mis Jaani murelikuks ...
Kohvikus on tunda värske kohvi ja pirukate lõhna. Istudes lauas, vaatab Jaan mõtlikult teisi külastajaid. Mis Jaani murelikuks teeb? See, et noortel on küll suuremad soovid ja tahtmised, aga seda, et kääriks käised üles ja tegutseks selle nimel, ei ole!
Jaani lapsepõlv jääb 50ndatesse aastatesse. "Iga kopikas oli tähtis. Ei olnud nii, et raha oli jalaga segada. Käidi tööl. Kõik käisid - nii noored, kui vanad. Puuduse all kannatasime. Aga hakkama saime. Ei andnud keegi valida. Isa oli lihtne vabrikutööline, sinna ta oma tervise panigi. Emagi käis tööl, aga või temagi aega leidis puhkamiseks. Elu oli raske. Meil lastel, olid omad kohustused. Pumpkaevust vee toomine, puude raiumine, riita ladumine. "Me ei olnud rikkad, kes see sel ajal oleks saanud rikkusega uhkustada. Aga ära sai elatud. Ema tegi kõik sisse. Nii kui sügise poole ilmad läksid, isa läks peale tööd mõnikord, kui tal oli selline lühem päev, juba metsatukka, võttis minu kaasa, ema oli hädas, peab jälle kupatama hakkama. "
Jaanist sai juba enne täisealiseks saamist maaler. Koolgi jäi pooleli, aga vähemalt sai vanemaid aidata ja ikkagi oma raha. Raske töö oli ainus, mis võimaldas ära elada. Ajad olid rasked, aga Jaan on kindel, et töötahtest pole vähemalt temal kunagi puudust tulnud. Aru ei saa ta aga uuest põlvkonnast.
"Kõrvatagused alles piimaga koos, juba tikub juhtivale kohale! Mis see siis olgu! Kohe kui diplom taskus, tahavad saada kõrgeks ülemuseks. Kes see tänapäeval viitsib hommikust õhtuni tööl käia. Räägivad siin kodukontorist! Kas meie ajal midagi sellist oli! Ainult tahavad, ainult nõuavad, antagu neile kõik ainult kätte. Aga oleks, et keegi ka tööd viitsiks teha, seda ei ole. Jaan on asju arutanud ka oma sõbra Mihkliga, kes on samal arvamusel. "Anna neile mingi lihtsam töö kätte, ei ole kedagi, kes tahaks seda teha. "
Kuna tänapäeval elu on palju kiirem kui vanasti, siis tundub, et noortel ei ole enam kannatlikkust, et oodata. Jaani sõnul tema ajal inimesed nii ei elanud. "Kõik oli kopikapealt kirjas majapidamisraamatus. Iga kulutus. Iga teenistus. Kõrvale sai pandud, et osta, mis vaja. Tänapäeval vajuta nupule ja kaup tuuakse koju. Teate, ma ütlen teile, see tänapäeva noorus ei tunne mitte millegi väärtust õieti! Aga kelle süü see on? "
Sotsiaalvõrkudes võib näha, kuidas inimesed näitavad üksteise võidu oma ilusat elu. Kellel uhkem maja, kellel ilusam reis palmipuude all. Üks pidev võrdlus käib, et saaks aga teisele pika puuga ära panna. "Aga see pole veel kõik, ", ütleb Jaan : "Läheb neil ka halvasti ja tuleb näguripäevi ette, aga sellest ei räägita. Sellest ei tehta pilte ja ei panda üles teistele näitamiseks! Noored näevad moonutatud reaalsust, millel pole päris eluga mitte midagi pistmist! Otse loomulikult tahavad nad kõik seda, mis teistel, sest näe - temal ju on! Ja kui asjad ei lähe nii nagu nad tahavad, on kohe häda lahti! Tundub küll, et elu on nagu lill, aga tegelikult on asjad hoopis teistmoodi."
Jaan puutus alles hiljuti selle probleemiga kokku. Tema enda lapselaps Kleer lõpetas hiljuti kõrgkooli. Uhked diplomid taskus, aga ei leia sellist tööd, mis vastaks noore neiu ootustele. Kui Jaan rääkis temaga, et leppigu millegi lihtsamaga seni, vaatas Kleer talle mõistmatult otsa. Tal on ju vastav haridus, miks ta peaks tegema midagi muud?
Õnneks Jaan ei leia tänapäeva noortest ainult halba. Ta saab aru, et elu pole enam see, mis ta oli enne ja et noortel on ka raske, et uute nõudmistega toime tulla. "Võib-olla oleme me neid liiga palju kaitsnud ja hoidnud ning sellepärast on neil raske takistustest üle saada."
Jaan leiab, et kui inimesel pole seda visadust, mis aitab teda rasketel hetkedel, võib see muuta elu teinekord liiga keeruliseks. "Tuleb võidelda! Mis siis, et elu toob iga päev probleeme ja raskusi!". Ainult nii saab elada täisväärtuslikult.
Jaani kohvitass on juba tühi, kui mees vaatab ikka mõtlikult aknast välja. Noored, keda ta enne pilguga saatis, on läinud oma teed. Jaan tõuseb püsti, paneb jope selga ja sätib end minekule. Ent meel on tal rahutu. Võib-olla peab iga uus sugupõlv ise avastama omal käel asjade õige väärtuse ning leidma õige tee oma elus? Võib-olla õpibki kõige paremini läbi oma isiklike kogemuste? Aeg küll muutub, aga on asju, mis ei kaota oma väärtust.
Mida teie sellest loost arvate?
Kommentaare ei ole