Gerda elu : "Küll tahaks, et lapsed tuleksid ka mind vaatama."

     Ühes ilusas väikeses linnas elab 83-aastane Gerda, kes elab üksi. Gerda silmades on hoolimata kõrgest east ik...

 

 

 Ühes ilusas väikeses linnas elab 83-aastane Gerda, kes elab üksi. Gerda silmades on hoolimata kõrgest east ikka veel sära, tema hallid juuksed on ilusti soengusse kammitud. Ent naeratuse taga on varjus kurbus. Gerda tunneb end üha rohkem üksi ja üha rohkem üleliigsena. "No mis teha. Tänapäeval see elu on juba selline, et kõigil on kogu aeg kiire. Pole isegi nii palju aega, et saaks minna oma ema vaatama. Nii kaugele oleme siis jõudnud. " kohendab ta pliidi all tuld. 

Gerda annab endale aru, et lastel on tõesti kiire töö ja pereelu kõrvalt aega leida, et tulla oma vana ema vaatama. Ent see ei takista Gerdal ikkagi mõtlemast, kas need asjad ikkagi peaksid nii käima. Gerda ei suuda ohet tagasi hoida. Tema pilk on kauguses, võib-olla mõtleb ta endiste aegade peale, kui see maja oli täis laste kilkeid, rõõmu ja õnne. Kuhu kõik see aeg on kadunud? Kuhu on kadunud laste naer? Kõik, mis Gerdal jäänud on, on rusuv vaikus ja üksindusetunne. "Vanasti leiti ikka rohkem aega, et koos olla. " lausub ta : "Kõik sünnipäevad peeti koos. Koos käisime kartuleid võtmaski sugulaste juures. Naabrite juubelid sai ära peetud. Musta mere ääres käisime omal ajal autoga puhkusel isegi. Olid ikka ajad. Mees oli siis veel elus. Tema sõitis autoga, mina pole seda kunagi ära õppinud. Maja oli kogu aeg rahvast täis. Nii enda, kui naabrite lapsed jooksid sisse välja. "

 

 

Korraga on Gerda vanad albumid välja toonud ja näitab mulle pilte : "No ja siin me siis tähistame Katrini sünnipäeva. Ta sai siis kahe aastaseks. Vaata siin on veel minu mehe vanaema pildil kõikide oma lastelastega. Temal oli tore elu, minias võttis ta enda juurde ja hoolitses tema eest kuni elupäevade lõpuni. Vot selline suhe oli neil. ". Pildi peal on näha vana naist, kes hoiab ühte lastest süles. Teised on tema ümber. Lapsed naeravad. Tunda on kohe rõõmu, mis sel hetkel valitses. Vanad mälestused toovad Gerda silmadesse sära ja viivad ta mõtted ära üksindusest, mida ta tihti tunneb. Ning muidugi igatsusest nende järele, kes on tema südamele kallid. 

 

 

Et mitte end nii üksi tunda, on Gerda otsinud erinevaid tegevusi. Ta läks näiteringi ja on hakanud rohkem raamatuid lugema. Aiamaal ning kasvhoones tegelemine võtab suure osa ajast. "Aga kellele neid hoidiseid vaja on? Küll vanasti sai moosi tehtud! Sahver oli kohe hoidiseid täis. Täna aga seisavad seal juba mitmendat aastat. " ohkab Gerda. Ta on katsunud tütrega rääkida ent tütrel on töö. "Ega ma ei tahagi neile koormaks olla. Aga mõnikord on selline tunne küll, et kõik unustavad ära, et vanainimene vajab ka natuke tähelepanu." pühib Gerda vargsi pisara.

Ent Gerda ei ole veel lootust kaotanud. Viimati tuli talle idee kirjutada lastele. Et äkki paberi peal on asjad selgemad. Ta kirjutaski, et tahaks väga neid rohkem näha. Ta kirjutas ühistest mälestustest ja lisas ka juurde, kui tähtis koht on lastel tema südames.

 

 

 Ka peenramaal tegutsemine aitab Gerdal mõtteid mujal hoida. Kolmapäeviti saab ta naabrinaisega kokku. Käivad koos jalutamas. Gerda naerab, et naabrinaisel pole parem, saatusekaaslane nagu öeldakse. Ka lapsed kaugel ja ei jõua ega jõua oma ema vaatama, tee mis tahad. Koos neil jutuajamistest puudust juba ei tule. Käivad kohvi joomas kahekesi ja tunnevad end hästi. 

Gerda loodab, et lapsed kord saavad aru temast ja tulevad teda rohkem vaatama. "Ma ju ei palu palju. Ma ise ei taha ka käia tüliks. Neil niigi kiire. ". Iga päev kui telefon või uksekell heliseb loodab Gerda, et üks ta lastest teda vaatama tuleb. 

Gerda ei ole ainuke, kes tunneb eraldatust. Ehkki ta süda on teinekord raske, elab ta vaikselt oma elu edasi, lootes, et ühel ilusal päeval saab kõik korda. Gerda kiri tütardele tuli aga südamest. Iga sõna paberil on otsekui lill, mille ta külvas mälestuste aeda.