Aive (41) : "Nad on kõik minu vastu üles astunud, usuvad ise ka, et ma jahin nende mehi!"

 Kuidas ühes väikeses alevikus võivad asjad võtta ootamatu pöörde. "Oleks ma seda ette aimanud, et mul poolte selle tänava ...

 Kuidas ühes väikeses alevikus võivad asjad võtta ootamatu pöörde. "Oleks ma seda ette aimanud, et mul poolte selle tänava elanikega sellised probleemid tekivad! Kõik mingite kuulujuttude pärast! Alguses oldi väga viisakas ja sõbralikud, nüüd minnakse teisele poole teed, kui tänaval kokku juhtume!"

 

"Siia alevikku kolisin ma paar aastat tagasi peale oma lahutust. Mulle väga meeldis siin. Inimesed olid sõbralikud, toredad. Pakkusid kohe abi. Tulid ise rääkima. Naabritega on ju nii tähtis häid suhteid hoida. Vähemalt minu arvates. Ikka ju hea, kui tunned oma naabrit. Aga esimesed arusaamatused ma arvan tekkisid siis, kui ma jäin pikemalt juttu ajama naabrimeestega. 

Isver, me rääkisime ju täiesti tavalistest asjadest nagu ikka, ei midagi erilist. Ma ei saa siiamaani aru, miks mõned inimesed näevad igal pool halba. Kas ma ei või siis meesterahvaga kaks sõna ka rääkida ilma, et seda ei peetaks flirtimiseks!!! Aga nii see oli. Esimesena üllatas mind ühe naabrinaise märkus, kui ta ütles niimoodi pooleldi naljaga pooleks, et on näha, et mulle ikka meeldib nende meestega rääkida. Ma küll naersin selle peale, mis ma muud oskasin teha, aga ma ei oleks ettegi arvanud, et see oli alles kõige algus! 

 

Aja jooksul sain ma tunda, kuidas osadel naabrinaistel tekkis minu vastu teatud umbusk, vähemalt ei olnud tervitused enam nii siirad, mokaotsast küsiti, kuidas mul läheb ja ega vastus huvitanudki kedagi. Korraga ei kutsutud mind enam külla. Nagu oleks minu ja nende vahele tekkinud mingi nähtamatu müür. Ma nägin ju küll, kuidas nad omavahel pilke vahetasid. Kõige suurem üllatus oligi see, kui ma kuulsin juhuslikult, et mõned naised arvavad, et ma nende mehi jahin. 

No see oli kõige absurdsem idee, mida ma olin kuulnud. Ma olen iseseisev naine, mul on piisavalt tegemist oma tööasjade ja isikliku eluga, kordagi polnud mul midagi sellist pähe tulnud! Aga ma ei saanud sinna midagi parata, et ma olin vallaline naine! Kui ebaõiglane võib elu teinekord olla! Olukord muutus veelgi hullemaks, kui üks naabrimeestest pakkus välja, et tuleb aitab mul puud ära laduda. Naist tal muidugi sel päeval kodus ei olnud. 

  

Aga ega mina seda ei teadnud ja kuna ma olin just saanud koormatäie küttepuid, võtsin ma rõõmuga pakutud abi vastu. Aga kui ma Mati naisega järgmine kord kohtusin, ta isegi ei naeratanud, vaid vaatas mind altkulmu nagu oleksin ma ei tea mis temaga mehega teinud. Kui ülekohtused võivad inimesed olla. Nad isegi ei tundnud mind. 

Tegelikult oli mul iseendast kahju. Kahju, et need inimesed, kellest ma olin hakanud lugu pidama ja keda ma olin õppinud hindama, ei tahtnud minuga enam tegemist teha kartusest, et ma nende mehe ära võtan. Ma katsusin rääkida nagu naine naisega, selgitada, aga ei midagi. Nad olid nagu mingi ühisrinde minu vastu moodustanud, sest ma ju nägin küll, kui kardinad liikusid, aga ukse peale ei tulnud keegi, kui ma katsusingi minna lepitust otsima. Mehed käisid ka ringi kõrvad lontis, eks naised kütsid neil jalgealuse tuliseks. 

 

 

Tegelikult on see lihtsalt vastik. Nagu ma oleks mingi kuriteoga hakkama saanud. Ma olin väga rahul selle alevikuga ja uute naabritega. Kuidas see asi võis võtta sellise pöörde, mul ei mahu see siiamaani pähe. Mul on tunne, et iga minu sammu valvatakse ja pannakse tähele. Ükskõik, mida ma ka ei tee, kõik see pakub tagaselja teistele kõneainet. Ma saan aru, et ma olen veel noor ja vallaline naine, aga andke andeks, mul ei ole nende mehi vaja tõesti! Ma ei tulnud sellepärast siia! Kui inimesel on endal madal enesehinnang, ei maksa mind selles süüdistama hakata. Kui omal on suhe halb, siis nähaksegi tonti igal pool. Miks naisterahvas, kes on üksik, on kohe ohtlik ja miks arvatakse, et ta on tingimata meestejahil? Ma ei ole selline. 

See ongi põhjuseks, miks ma olen hakanud kolimise peale mõtlema. No kaua ma ikka suudan seda välja kannatada! Parem pakin oma asjad ja lähen mujale. Samas ma ei saa aru, kui mulle siin meeldib, miks siis mina pean ära kolima!?

Samas on raske niisama ka istuda ja oodata, et mis edasi saab. Mida nad järgmiseks välja mõtlevad?! Kahju lihtsalt, et see kõik nii ilusti algas. Kes teab, võib-olla ühel ilusal päeval see kõik laheneb ja meie suhted naabritega paranevad. Praegu pean ma olema lihtsal tugev ja mitte välja tegema sellest kõigest, millest mu selja taga räägitakse. "

 

Mida teie sellest loost arvate?