Silvi on 70-aastane naine, kes on terve elu tööd teinud ja tahab nüüd rahulikult oma elu elada. Oma lapsed on ta ...
.png)
Silvi on 70-aastane naine, kes on terve elu tööd teinud ja tahab nüüd rahulikult oma elu elada. Oma lapsed on ta suureks kasvatanud ja sellepärast ta leiabki, et tal on selleks täielik õigus. Ainuke probleem seisneb selles, et tema tütar seda nii ei näe ja arvab, et vanaema kohus ongi lapselapsi hoida. Silvi tunnistab, et kõik tema lapselapsed on talle väga kallid ent ta tunneb, et tal ei ole enam nii palju jõudu, et neid kogu aeg hoida.
"Tütre lapsed on alles väikesed ja nõuavad palju tähelepanu. Ma saaks aru, kui oleks juba teismelised. Ma tean, et ega mu tütrel kerge ei ole nendega praegu. Aga samas ma tunnen ka, et ta nagu sunnib mind juba hoidma oma lapsi. Nagu olekski see minu roll. Ma ei ole sellega nõus."
Silvi mäletab veel väga hästi, kui ta omi lapsi kasvatas. "Ajad olid siis hoopis teised kui praegu. Marlimähkmeid sai pestud iga päev ega siis ju muid ei olnudki. Käsitsi pesime pesu. Kõik käis käsitsi, siis ei olnud ju sellist asja, et vajutad aga nupule ja masin teeb kõik ära. Ei olnud ka kerge, aga näed, hakkama saime. Tänapäeva lapsevanemate elu on selle võrra ikka palju kergem ma ütleks. Sellepärast ma ei saagi aru, miks ma pean nüüd vanast peast hakkama endale veel lisakohustusi võtma? Laske mul elada oma elu nii nagu mina seda tahan."
Tütrega on aga suhe selle tõttu muutunud pingelisemaks. Silvi ütleb, et tütre arvates on see täiesti normaalne, et ema hoiab tema lapsi, sest need on ju tema lapselapsed. "Tütar ütleb, et aga ema, sa oled ju kodus ja sul pole ju midagi teha, miks sa ei või neid hoida! Ma ei saa aru, kas ta ei saa tõesti aru, ma tõesti ei leia, et mina pean tema lapsi kogu aeg hoidma. "
Ehkki Silvi armastab oma lapselapsi, ei taha ta olla lastelaste hoidjaks. "Ma olen iga kell valmis minema ja viima lapsed näiteks parki jalutama või siis kutsuma nad siia, et sööme kooki, aga ma ei taha nii, et nüüd igal esmaspäeval tuuakse lapsed siia ja hoia! Ei, sellist asja ei ole, selle jaoks võtku hoidja, kui vaja."
Ent Silvi tunnistab, et ta tunneb end kohe süüdi tütre ees ja mitte ainult, tal on tunne, nagu survestaks ühiskond vanaemasid. "Eks ma saan ise aru ka, et ma ei ole päris selline vanaema nagu teised. Sõbrannad muud ei teegi, kui tegelevad oma lapselastega. Nii kui mõnel põnnil on nina tatine ja lasteaeda viia ei saa, tuuakse vanaema juurde nagu oleks selle tervis rauast. Keegi ei mõtle, et seesama vanaema võib ka haigeks jääda. Mina olen arvamusel, et kui neile see sobib, siis andku minna, aga inimesi võrrelda ei saa. Me oleme kõik erinevad, kui mulle sobib nii rohkem, siis las see olla nii. Ma ei pea ju endale oma praeguses eas võtma lisakohustusi, on ju nii? "
Tütar aga ei näe asju selles valguses. "Tütar ütleb, et mis vanaema ma olen. Et kuidas ma aru ei saa, et tal on vaja kedagi, kes teda aitaks. Ma olen rääkinud temaga sellest teemast. Et ma olen oma lapsed suureks kasvatanud, nüüd on minul õigus ka oma elu elada nii nagu mina seda õigeks pean."
Silvi ei tea, kuidas seda probleemi kõige paremini lahendada. "No kui ta tõesti muud väljapääsu ei leia, siis ma lähen ja aitan loomulikult. Ega ma nüüd mingi koletis ka ei ole. Aga ma ei taha, et ta võtabki seda nii, et ma pean iga nädal kohal olema ja teda aitama. Minu arvates ei ole see õige. "
Silvi ei ole ainus vanaema ilmselt, kes sellise probleemiga peab tõtt vaatama. Kuidas teha nii, et kõik oleksid rahul? See on küsimus, millele Silvi vastust otsib. "Ma tahan, et tütar saaks aru, et mina armastan teda ikka, samuti on lapselapsed mulle väga kallid. Lihtsalt, ma leian, et mul on nüüd õigus ka valida. "
Silvi lõpetab rõõmsamal toonil : "Võib-olla katsun temaga veel rääkida. Rahulikult, ilma ärritumata. Ma lihtsalt ei taha end tunda kogu aeg süüdi, kui ma pean järjekordselt selgitama, miks ma ei saa hoida lapsi. Mulle meeldib olla vanaema, aga mitte selline, kes kogu aeg lapsi peab hoidma."
Mida teie sellest loost arvate?
Kommentaare ei ole