Naine palub abi : "Me ei suuda mehega enam omavahel normaalselt rääkida."

     "Me oleme mehega koos olnud kolm aastat. Mõlemad 30-sed. Peres kasvamas 2 last, üks saab varsti kolmeseks ja teine...

 

 

 "Me oleme mehega koos olnud kolm aastat. Mõlemad 30-sed. Peres kasvamas 2 last, üks saab varsti kolmeseks ja teine on alles nelja ja poole kuune. Peale teise lapse sündi tekkisidki suhtlemisprobleemid. Mida rohkem aeg edasi läheb, seda raskem on meil ühist keelt leida. Me ärritume pidevalt teineteise peale täiesti tühiste asjade pärast. Sellest ajast, kui me kolisime teise linna, on olukord aina hullemaks läinud. Me elame ühes suures majas, mina tööl ei käi, tegelikult ma üritasin kõik teha, et õnnelik olla, aga ma ei ole üldse õnnelik. On ju imelik! 

 

Lisaks kõigele ma tunnen end nii vastikult üksi, pere on kaugel, sõpru ka siin ei ole, täiesti üksi iseendaga. Üldiselt on mu mees hea ja tore. Vähemalt sellisena ma teda mäletan, sest mul on tunne, et ta on aja jooksul palju muutunud. Tema sõnul olen mina selles süüdi. Muidugi ei ole ma selline nagu peaksin, ma olen ka paljudes asjades süüdi, aga ma ei arva, et ma oleksin talle halb naine. Igal juhul mõnikord muutub ta päris agressiivseks minu vastu ja võib väga kõvasti vihastada. Me oleme jõudnud nii kaugele, et ma enam ei julgegi kõike välja öelda, mida ma mõtlen, et ta jälle valesti aru ei saaks. Me ei ole kunagi mitte milleski ühisel nõul, kui mina ütlen valge, siis tema ütleb must, ta peab nagu alati mulle vastu vaidlema, mida ma ka ei ütle. Nii me siis elamegi. 

 

Ta on öelnud, et saab väga hästi aru, et ta on minu vastu halvasti käitunud ja ta ei tohiks niimoodi endast välja minna ja mind rünnata, aga on ikkagi veendunud, et mina olen selles süüdi, et ta selline on ja mina peaksin ennast muutma. See on küll õige, et ma ei ole enam selline nagu ma varem olin, ma ei hoolitse tema eest enam nii palju ja ei oska teda armastada nii nagu tema seda tahakas. Kahe lapse kõrvalt pole see kerge ka, mul pole isegi iseenda jaoks aega. Ometi ma teen kõik, et olla talle hea naine, aga ta ajab mu meeleheitele, ma isegi ei taha enam pingutada. Kuidas mina ei suuda niimoodi ennast kellegi peal välja elada nagu tema, ma hoian ennast tagasi. 

 

Sellepärast ma olen hakanud ka ennast vihkama, et mul üldse iseloomu ei ole ja ma niimoodi nüüd kannatama pean. Mingit armastust meie vahel küll enam ei ole ja päris mitu korda olen ma mõtelnud, et peaks ära minela. Aga mul ei ole võimalust, tööl ma ei käi, lapsed on väikesed. Võrreldes teistega polegi mu elul häda midagi, aga ma lihtsalt tunnen, et see olukord hakkab mulle üle mõistuse juba käima. Ma tahan küll, et kõik saaks jälle korda, aga samas ma tunnen nii suurt pettumust ja kibestumust, et mees isegi ei pinguta, et minust aru saada ja ega aita ka mind, et meie suhe paraneks. Ma ei tea enam, mida teha või arvata kogu sellest loost, äkki keegi on ka olnud sarnases olukorras ja oskab öelda, mida oleks targem teha.