"Ma ei saa aru inimestest, kes võtavad oma koera söögikohtadesse kaasa!", kurdab Siiri

     Tavaline pealelõuna ühes väikelinnas.  Siiri leidis mõnusa söögikohta, kus sõbrannadega lõunatada. Kõik oli kena, k...

 

 

 Tavaline pealelõuna ühes väikelinnas.  Siiri leidis mõnusa söögikohta, kus sõbrannadega lõunatada. Kõik oli kena, kuni äkki sisenes üks naine suure koeraga. Siiri ei saa aru inimestest, kes peavad oma lemmiku isegi söögikohtadesse kaasa võtma. "Minu arust pole see lihtsalt hügieeniline! Mul ei ole mitte midagi koerte vastu, ma lihtsalt ei taha leida oma toidu seest mingeid koerakarvu."

Paljud inimesed peavad normaalseks seda, et nad saavad oma lemmikuga minna igale poole. Ent Siiri arust on igal asjal oma koht. "No saage aru, mina lähen sinna lõunat sööma, ma ei taha, et mingi koer tuleb mu riideid möödaminnes nuusutama. Ma kordan veel, minul isiklikult ei ole koerte vastu midagi, ärge saage minust valesti aru."

 

 

Siiri vaatenurka ei jaga kõik inimesed. Siiri toonitab mitu korda, et ta ei vihka koeri, ta lihtsalt tahab, et mingidki piirid oleksid paigas. "Ma tõesti armastan koeri väga ja mul pole nende vastu midagi, aga igal asjal on oma aeg ja koht, on ju nii? ", jätkab ta: "Taevas hoidku, koerad ei pea olema ju igal pool, kus seda enne nähtud on! Kuhu me nii jõuame? Eriti söögikohtades ma ei näe nagu mõtet. Klientide mugavus peaks olema kõige tähtsam."

Lemmikloomadest on küll tänapäeval saanud täieõiguslikud pereliikmed ent Siiri jääb oma seisukohale kindlaks. "No kujutage nüüd ette, et mul on mingi allergia! Mis ma siis teen? Jooksen minema niipea, kui mõni koer kohvikusse siseneb? "

 

 

Paljud söögikohtad on praegu loomasõbralikud ja lemmikloomaga on sinna lubatud minna. Teistesse söögikohtadesse pole jälle lubatud koeri kaasa võtta. "Selline asi peaks olema selgelt kirjas iga kohviku ukse peal. Mitte nii, et mina lähen sisse, tellin endale midagi ja saan siis suure üllatuse osaliseks. Nii need asjad ikkagi ei käi. "

Siiri võttis sellel teemal sõna ka sotsiaalmeedias. "Loomulikult on palju neid, kes nii ei mõtle nagu mina. Paljud hakkasid otseselt sõimama, et kelleks ma ennast pean ja mis see pisike koerake nüüd ikka teha võib. Noh, aga inimesi ongi igasuguseid. Samas ma leian, et tähtis on ikkagi sellest rääkida. "

Siiri ei ole loobunud väljas söömas käimisest hoolimata kõigest. Ent nüüd valib ta rohkem, kuhu ta läheb ja informeerib end kohe varakult. "Ma saan täiesti aru inimestest, kellele nende kutsa on kõige tähtsam, aga see ei tähenda veel seda, et kõik peaksid nende kutsaga koos olema. Ma põhimõtteliselt ei taha söögikohtades koeri näha!"

Mida teie sellest arvate?