"Ma olen otsinud infot ja lugenud selle kohta, kuidas teistel see kärgpere asi toimib. Minul isiklikult on rohkem k...
.png)
"Ma olen otsinud infot ja lugenud selle kohta, kuidas teistel see kärgpere asi toimib. Minul isiklikult on rohkem kui kõrini. Selgituseks olgu öeldud, et ma olen poolteist aastat oma uue naisega koos. Naisel on kaks poega (9 ja 12-aastased). Minul on 11-aastane poeg.
Me ei ela koos ja vaadates praegust asjade seisu ei kujuta ma isegi ette, kas sellest kunagi midagi välja tuleb.
Ma saan aru, et ta lapsed on tema elus kõige tähtsamal kohal, aga praegu võin ma öelda, et minu jaoks tema elus pole üldse enam ruumi. Meil on laste kasvatusest erinevad arusaamad, selle tõttu on päris palju lahinguid ka maha peetud. Ma ise arvasin, et paar kuud tagasi said kõik asjad selgeks räägitud meie vahel peale üht suuremat tüli ja et ta sai aru sellest, kuidas mina asju näen ja mõistis, et mina ka ei tunne ennast hästi selles olukorras.
Aga nagu ikka lendavad temaga sõnad üksnes tuulde, ühest kõrvast sisse, teisest välja. Ta räägib ise ühte ja teeb risti vastupidi oma sõnadele. Ta ei oska oma lapsi kasvatada, poisid ei kuula ta sõna (see on minu isiklik arvamus), eriti suurem poiss, aga ma näen väga hästi juba praegu, et väiksem poiss läheb vanema venna jälgedes.
No ma toon mõned näited (saabki ennast tühjaks rääkida).
Poisid matsutavad lauas. Söövad kätega. Ise otsustavad, mida telekast vaatavad ja panevad muusika suures toas mängima. Mängivad toiduga. Naine ei leia midagi öelda, tema arust ei ole midagi taunitavat, lapsed on lapsed. Lisaks poisid ei ütle mulle tere ega head-aega, naise sõnul pean mina seda tegema ja näitama eeskuju.
Otse loomulikult olen ma sekkunud, naine tegi nimekirja isegi reeglitest, pani seina peale ja kõik. Kuu aega poisid vähemalt üritasid, sellega asi lõppeski ehkki nimekiri ripub ikka esikus.
Muidugi ei ole see minu kodu ja mul pole mingit õigust naisele ettekirjutusi teha selles mõttes, kuidas tema oma lapsi otsustab kasvatada. Aga selles asi ongi, et mulle on hakanud tunduma, et see naine pole valmis laskma kedagi oma ellu. See ongi nende kodu ja nii jääbki. Omas kodus teevad mis tahavad.
Ausalt öeldes ma ei taha enam sinna minnagi, kui poisid kodus on. Sellepärast ma enam praktiliselt seal ei käigi. Naisel on mingi eriline side vanema poisiga, kelle ümber kogu ta elu keerleb. Nad on tegelikult rohkem nagu semud kui ema ja poeg.
Viimane kord kui käisime koos reisimas, see oli ikka päris jube. Ma mõtlesin mitu korda, et viimane kord kui ma nii loll olen. Veebruaris ja aprillis käis ta oma sugulaste juures, mind kaasa ei kutsutud. Naise sõnul ta armastab mind, aga ei mina usu seda juttu ja pealegi nii kuidas asjad praegu on, ma ei taha ka enam seda. Lisaks kõigele oleme me jälle tülis. Ma ei suutnud ennast enam tagasi hoida ja kirjutasin talle, et ma ei usu enam, et meist asja saab. Ma kirjutasin, et kui ta tahab midagi muuta, siis ma ootan, isiklikult ei ole ma nõus seda tsirkust edasi mängima ja tema pilli järgi tantsima. Minu arvates peaks kõige tähtsamal kohal olema paarisuhe ja koos otsustatakse, kuidas ja mida teha. Mitte igaüks omamoodi.
Mida teie arvate? "
Kommentaare ei ole