"Täpselt kaks nädalat tagasi ütles mu kallis teinepool peale ühte täiesti tavalist jalutuskäiku ja suhteliselt ilu...
.png)
"Täpselt kaks nädalat tagasi ütles mu kallis teinepool peale ühte täiesti tavalist jalutuskäiku ja suhteliselt ilusat õhtupoolikut, et tema niimoodi enam edasi elada ei suuda. Pisarad voolasid ta silmist, ta ei julgenud mulle isegi otsa vaadata. Ta ütles, et ta ei näe muud võimalust, kui et me peame lahku minema. Ma olen siiamaani sellest löödud, sest ma ei kujuta oma elu ilma temata ette.
Ma olen 30-aastane, tema on minust aasta vanem. Meil on kaks toredat last. Kõik oli hästi kuni siiamaani, ma ei saa tõesti aru, mis juhtus! Me tegime ühiseid plaane alles hiljuti, rääkisime kõigest, kuhu võiks minna reisima.
Ja siis korraga täiesti lambist ütleb ta, et tema enam nii ei suuda. Tema sõnul on põhjuseks see, et ta tunneb midagi enamat ühe töökaaslase vastu, kes kusjuures on mitu korda juba meil käinud. Mees tunnistas, et ta on armunud ja tunneb end minu ees süüdi. Et ma võin teda sõimata, ta on selle täiesti ära teeninud, aga ta ei saa sinna midagi parata. See naine kusjuures tuli aitas meid kolimise juures eelmisel aastal. On käinud aias istumas, kui me oleme grillinud. Ma vihkan seda naist. Kõik need, kes teda tunnevad, arvavad, et see on mingi halb nali.
Mehe sõnul ei olnud ta enam õnnelik kodus. Töö juures kasvasid ka mured üle pea, ülemusega on pidevalt probleeme. Neil on seal firmas üldse halvad lood praegu, ei tea, mis sellest üldse saab. Aga korraga nüüd täiesti selgest taevast tulla mulle ütlema, et me peame lahku minema ja jätta veel oma lapsed maha!!!! Kas see on normaalne? Ta ei ole enam see mees, kellega ma abiellusin ja keda ma armastasin. Ma tean väga hästi, et inimesed muutuvad elu jooksul, aga mitte sel määral! Absoluutselt kõik meie tuttavad on praegu suures šokis, see uudis tuli suure üllatusena kõikidele. Isegi mu ämm ja äi ei saa midagi aru. Kõik muudkui kordavad mulle, et varem või hiljem maksab see talle valusalt kätte veel ja ta saab omad vitsad. Me oleme 9 aastat koos olnud, iialgi pole ta rääkinud isegi mitte maininud poole sõnaga, et ta tahab mingit suhtepausi teha või lahku minna. See tuli minu jaoks liiga ootamatult.
Kui ma esmaspäeval teda nägin uuesti, oli see meeletult raske just emotsionaalselt minu jaoks. Me rääkisime palju sellest, aga no ta on oma otsuse teinud ja jään selle juurde. Ma näen, et ta kannatab samamoodi, mis siis, et üritab välja näidata, et see nii ei ole. Ma näen ta silmist, et tegelikult on ta ise ka suures segaduses. Hoolimata sellest, et me olime sellest rääkinud, ma pidin ikkagi temalt küsima selle ühe küsimuse ära, mis minu jaoks oli oluline ja ma palusin, et ta oleks minu vastu aus ja vaataks mulle silma ja ütleks mulle, et ta mind enam ei armasta. Ma tahtsin seda kuulda. Minu jaoks oli see vajalik, et ma saaksin oma eluga edasi minna. Ta kogus end natuke, vaatas mulle otsa ja ütles, et kui täiesti ausaks jääda, siis ei saa ta väita, et ta mind ei armasta enam, et tal on veel mingid tunded minu vastu. AGA miks siis ometi kogu see tsirkus! Ma saan täiesti aru, et töömured kasvasid üle pea, et ta tundis end halvasti ja töökaaslane hakkas meeldima, kes kusjuures tiirles juba pikemat aega mu mehe ümber, ma nägin seda küll. Ma olen valmis talle jätma aega, aga ma ei saa aru, miks ta peab kohe lõplikult ära minema ja kõike sinnapaika jätma! Peale kõike seda, mis meie vahel on olnud! Ühised mälestused, pere, lapsed, kodu! Ma saan aru, et ta on omadega ummikus ja tunneb segadust, ma saan aru, et ta peab oma elu üle järele mõtlema. Ma olen katsunud iseendale seda kõike loogiliselt seletada ja rääkides lähedastega on see ainus normaalne järeldus. Kõik arvavad nii.
See tibi ei ole normaalne, ta ei ole naine, keda mu mees vajab. Ta käib pidevalt klubides tantsimas. Kusjuures ta käib riides nagu mingi mees. Mitte keegi ei saa sellest aru, mida mu mees selles naises näeb. Ma ei taha lahutusest rääkida, sest ma isegi ei kujuta ette oma elu ilma temata. Me pidime juulis tähistama teist abieluaastat. Meil oli nii ilus pulmapidu.
Mu enda elu ei ole alati kerge olnud, tänu mehele sain ma paljudest oma hirmudest jagu ja muutusin palju julgemaks ja enesekindlamaks. Tema on mu elu armastus. Ja nüüd korraga olen ma kahe lapsega üksi selles uues kodus, mille me koos üürisime ja kuhu me koos mööblit valisime. See oli mõeldud meile mõlemale, meie perele. Iga uus hommik on nagu mingi õudusunenägu, mis tuletab mulle meelde, et mu mees jättis mu maha lihtsalt niisama.
Homme tuleb ta lastele järgi ja veedab nendega terve päeva. Homme õhtul tuleb ta oma asjadele järgi. Kõik läheb nii ruttu, et mul on raske sellega harjuda. Pole ju võimalik lihtsalt niisama lükata kõike kõrvale nagu midagi poleks olnud ja alustada uut elu lihtsalt sellepärast, et tema nii tahab.
Ma armastan teda kogu südamest. Mul pole jõudu lihtsalt, et ilma temata edasi elada. Lisaks sellele, et ta oli mu abikaasa, oli ta ka mu kõige parem sõber, inimene, kellele ma sain kõigest rääkida.
Ma olen lihtsalt murtud. "
Kommentaare ei ole