Lugeja kirjutab : "Ise tahtsin mehest lahku minna ja nüüd kahetsen elu lõpuni!"

     "Tere. Ma kirjutan esimest korda. Ma olen nüüd lahutatud naine ja tahan lihtsalt hoiatada teisi sama viga ...

 

 

 "Tere. Ma kirjutan esimest korda. Ma olen nüüd lahutatud naine ja tahan lihtsalt hoiatada teisi sama viga tegemast. 6 aastat õnne on läinud ja nüüd on mul jäänud ainult kahetsused. Oleks pidanud enne mõtlema nagu öeldakse. 

Lahutus on nagu lotomäng, mõni võidab ja mõni kaotab. Mis puutub lotosse, siis kuuleme me ikka rohkem võitudest kui kaotustest. Minu isikliku arvamuse järgi katsuvad need, kes on lahutanud, ikka natuke oma lugu ilustada. Võib-olla enesepettuseks, et panna end uskuma, et sai õige valik tehtud. Minul on ka sõbrannasid, kes on oma mehest lahku läinud ja ütlevad, et on õnnelikumad kui kunagi varem ja on sõbrannasid, kes ei julge seda sammu teha, mis siis, et nende elu on palju hullem kui minu oma oligi. Kusjuures üks neist soovitaski mul oma mehest lahku minna, pärast hakkas minu mehele silma tegema arvates, et ma ei näe. Naiivitar! 

 

Mul oli kõik mis vaja, et olla õnnelik. Mees, kes mind armastas. Tubli ja armas laps. Hea töökoht ja väga hea palk. Ilus korter. Esimesel viiel aastal läks kõik nii hästi kui võimalik. Ma tahtsin last saada ja jäin üsna ruttu rasedaks. Peale sünnitust hakkasid asjad vaikselt allamäge minema. Ma ei tea, kas see oli sünnistusjärgne depressioon, aga ma tundsin meeletut masendust. Umbes aasta peale lapse sündi tundus mulle, et mees ei aita mind piisavalt, ei tee nii palju kui võiks. Ma olin väsinud ja kurnatud kõigest sellest. Ma ei saanud aru, miks ta ei näe, et ma ta abi vajan ja miks ta aru ei saa, et mul on depressioon. Ega ma ise ka midagi ei teinud selleks, et temaga rääkida. Tal olid ka omad töömured.

Tasapisi hakkasin ma temaga rääkima. Aga liiga palju. Ja mitte nii nagu vaja. Ma lihtsalt ütlesin talle, et ma ei tunne end hästi, et ma olen väsinud ja miski ei paku mulle enam huvi. Ta ütles selle peale, et tema tunneb end ka nii, aga et ta armastab mind ja see pole minuga seotud. No tema sõnul olevat kõiges süüdi see, et laps alles väike ja et me ei saa öösel õieti välja magada. Laps magas esimeses aastal tõesti halvasti. Ma ei hakanud talle sellest rääkima, aga mis puutub minusse isiklikult, siis ma tundsin, et minu tunded tema vastu pole enam samad. 

Ta katsus rohkem aidata mind hoolimata sellest, et ta oli ka väsinud. Aga no sellest sain ma alles nüüd hiljem aru. Ma ei näinud kohe ja ei osanud ta abikätt vastu võtta. Me tõesti öösel ei saanud magada, sest poiss ärkas iga paari tunni tagant. Selle tõttu olin ma närviline ja elasin oma halba tuju mehe peal välja, süüdistades teda kõiges. 

Peale seda kohtusin ma oma tuttavate kaudu ühe mehega, kes mulle meeldis. Minust seitse aastat vanem, temas oli midagi, mis mind paelus. Hoolimata sellest, et ta teadis, et mul kodus laps ja mees, hakkas ta minuga flirtima nagu midagi polekski. Temal endal oli ka naine kodus. Nii siis läkski, et me saime uuesti kokku ja ma hakkasin talle om rasket elu kurtma. Ise üritasin ennast veenda, et see on niisama süütu flirt, mis ei vii kuhugi. Aga kuidagi ta suutis mu oma võrku püüda. Ma tundsin end temaga üle pika aja kui naine. Naine keda ihaldatakse ja imetletakse. Tegelikult kui ma praegu tagantjärgi selle peale mõtlen, siis ta mängis minuga. Ma olin tema jaoks üksnes üks mängukann ja ei midagi muud. Aga siis ma olin loll ja ei näinud seda. Tegelikult oli ta üks lihtlabane seelikukütt. 

Ma teatasin mehele, et tahan lahku minna, aga ei ütelnud miks. See oli tõeline šokk tema jaoks. Kuidas ma võisin inimesele nii palju haiget teha!? Ta tegi niigi rohkem kui oleks pidanud (ehkki mina sellest siis aru ei saanud). Peale seda hakkas ta veelgi rohkem pingutada, et meie suhet päästa. Ma lasin tal üksi pingutada. Kui mõtelda selle peale, mida ta kõik tegi, siis oleks pidanud see suhe toimima edasi. Ta pani nädalavahetustel hotelli numbritoa kinni, käisime reisimas, siis ta tegi korteris remondi ära, isegi suhtenõustaja juurde jõudsime minna. Mis puutub seksi, siis see oli parem kui kunagi varem. No eks meil oligi vahepealse ajaga liiga palju rutiini tekkinud. Aga no mis teha, see teine meesterahvas oli ikkagi mu elus veel edasi, seega ma vana loll tõukasin ise oma mehe endast eemale ja nõudsin lahutust. 

Mu mehel oli väga raske selle teadmisega leppida ja sellest aru saada. Ega ma talle ei selgitanud ka. Selle tõttu tekkisid pinged. Ma ei tahtnud, et ta mind enam puudutab, et ta mulle läheneb ja käisin peale, et tahan lahutust ja kõik. Tal ei jäänud muud üle, kui leppida sellega. Ma praegu imestan, kuidas ta suutis! Kuidas ta suutis mind isegi aidata veel peale seda ja jääda selle kõige juures väärikaks ja viisakaks minu vastu. Mina oleksin juba ammu nõusid loopinud ja karjunud. Õnneks sellest teisest ei teadnud ta midagi. Pinged, mis meie vahel olid, olid sellest, et ma olin vait ja keeldusin temaga suhtlemast. 

Aga selle asemel, et seda märgata, et teda tänada või aru saada, mida ma tegemas olin ehk siis oma elu suurimat lollust, ma tõukasin ta veelgi rohkem mutta. Ta pakkus välja, et ma jään edasi korterisse elama, et poisil oleks oma tuba ja et et tema leiab endale teise pinna, kus elada. Ma keeldusin sellest ega olnud nõus. Siis ta pakkus välja, et jagame lapse hooldusõiguse pooleks ja et ta ostab talle kuuluva korteriosa välja, et laps saaks jääda oma tuppa elama ega peaks kolima. Ja mida mina tegin? Ähvardasin temalt lapse ära võtta. 

Lahutus jõustus. Mina vana loll arvasin, et nüüd olen õnnelik. Sain ju oma tahtmise. Mu endine mees oli hea isa meie pojale, seega mu laps ei jää millestki ilma, sest isa hoiab teda poole ajast ja neil on tore koos olla. Mina samal ajal saan oma elu edasi elada. Mu endine mees oli vahepeal aru saanud, et keegi teine on ka mängus, aga sellest hoolimata pakkus välja, et kui ma tahan, võin ma tagasi tulla, sest ilmselt ta nägi, et ma ei tundnud end hoolimata kõigest kõige paremini. Ma uhkuse pärast juba ei saanud vastu võtta tema pakkumist. 

Muidugi ma ei tundnud end hästi, sest selle teise mehega ei tulnud meil midagi välja. Ma olin lihtsalt tema jaoks keegi, keda ta ära kasutas ja siis nurka viskas nagu kaltsu, mida tal enam vaja ei lähe. Ta oli endale vahepeal juba uue ja palju noorema leidnud. See jama lõi mind liimist lahti rohkem kui ma oleks arvanud. Eriti arvesse võttes, et see mees oli juba abielus, aga ta suutis mind uskuma panna, et ta jätab oma naise maha ehkki kokkuvõttes elas ta ikka naisega edasi. Ühel ilusal päeval jättis ta hoopis mind maha, sest ta oli vahepeal leidnud uue naise, kellega ringi sebida. Veelgi hullem, ta katsus mulle selgeks teha, et mina olin talle keelt kõrva ajanud ehkki tema oli korralik abielumees. Mul oli tunne nagu ma oleks tema arvates mingi noor naiivitar, kellel ta saab nahka üle kõrvade tõmmata või keda ta saab lollitada. Ühesõnaga elu maksis mulle julmalt kätte kõige selle eest, mis ma olin oma mehele ja pojale teinud. 

 

 

Selle asemel, et aru saada mida ma teinud olin ja minna oma endiselt mehelt vabandust paluma, üritasin ma ennast petta, et ah nii tore on elada üksi ja olla vaba. Suhtlusvõrkudest leidsin aga uusi mehi endale, kes mind iga kord üha rohkem allapoole tirisid. Küll seal oli mesikeelseid mehi, seelikukütte, petjaid ja neid, keda huvitas ainult raha. 

Nüüd neli aastat hiljem olen ma aru saanud, et lahutus oli kõige suurem lollus minu elus. Oma egoismiga tegin ma haiget oma mehele ja pojale. Õnneks mu eks tegi kõik selleks, et poeg kannatada ei saaks. Ma tean, et ma tegin oma endisele mehele väga palju haiget, sest ta ju kuulis kõikidest mu tegudest, vähemalt ma arvan nii, aga ta pole kordagi mulle etteheiteid teinud selles suhtes. Ainult oli alati olemas, kui mul oli vaja kellelegi oma muresid kurta. 

Aeg on vahepeal mööda läinud. Aastad on möödunud. Mu endisel mehel on nüüd uus naine elus, kellega ta on õnnelik. Ta ei ole minu eest varjanud, et ta unistas kunagi teistsugusest pereelust ja et ta kahetseb väga, et ei osanud mind õnnelikuks teha ja mind hoida. 

 

 

Tegelikult ma olin temaga õnnelik. Aga otsisin midagi suuremat. Otsisin liblikaid kõhus. Ja kaotasin kõik. Kaotasin mehe, keda ma armastan. Ma ei suuda end ära kiruda praegu siin kirjutades. Ma ei suuda lihtsalt aru saada, kuidas ma võisin nii loll olla. Kuidas see võimalik on? Eriti kui ma kuulen, kui poeg räägib, kui tore neil koos on isa ja tema uue naisega. Need viivad ta tihti reisima. Mina unistasin neist reisidest. Kunagi rääkisime me mu endise mehega, kuhu me kõik minna võiksime ühel päeval. Ometi jätsin oma mehe maha teise pärast ja nüüd käib mu eks reisimas nendes kohtades teise naise ja meie pojaga, ainult ilma minuta. 

Ma olen psühholoogiga rääkinud sellest. Tema sõnul see kriis, mis teismelistel on tavaliselt 15-aastaselt, tuli minul hiljem : nii 28-aastaselt. Alles nüüd ma saan aru, kui palju mu mees minu heaks tegi ja kui halvasti ma temaga käitusin. Ma ei kirjuta selleks, et hädaldada ja kaevata oma raske elu üle. Lihtsalt nendele, kes plaanivad lahutust. Mõtelge enne, kui te midagi teet. Jah, on neid, kes on rahul, et lahutasid, aga on ka neid, kes pärast eluaeg lakuvad haavu ja nutavad oma kadunud õnne taga. "