Tänapäeval ei ole harv nähtus, et täiskasvanud lapsed elavad ühel või teisel põhjusel veel kodus. Nagu Marek, kes valmistab oma em...
Tänapäeval ei ole harv nähtus, et täiskasvanud lapsed elavad ühel või teisel põhjusel veel kodus. Nagu Marek, kes valmistab oma emale muret. Kuidas aidata lapsi, kes vanuse poolest on juba täiskasvanud ja peaksid olema oma elu peal?
.png)
Irma on 54-aastane naine. Harjunud juba sellega, et tema poeg Marek elab ikka veel kodus. Irma meele teeb mõrudaks hoopis see, et poiss ei käi tööl ja istub niisama jõude. Alguses Irma lootis, et küll läheb mööda. Marek õppis ülikoolis, omandas kõrgharidust. Ent jättis kõik teisel aastal pooleli. "Marek on tark poiss. Aga ta nagu ei oska või ei püüagi. Alguses ta ikka otsis ka, aga ei leidnud seda õiget. No eks ta ise seadis ka lati liiga kõrgele, arvas, et kõik tuuakse talle kandiku peal kätte. Ja niisama mitte millegi eest ta ka tööd teha ei tahtnud. "
Täiskasvanuikka jõudmine oli Mareki jaoks raske etapp. "Mõned tööotsad tal on ikka olnud, aga ega ta kauaks ühele kohale ei jää. Ikka tekivad tal ülemustega lahkarvamused ja tundub, et kõikidel on alati midagi viga, peale tema enda. Käis siin ühes söögikohas abiks suvel, sügisel tuli ära, ütles, et enam polnud teda vaja. Eks tal tekibki aja jooksul selline tunne, et teda ei vajata ja noorele inimesele on see ikka suur löök. Alguses ma katsusin olla mõistev, et jätan poisile aega, las otsib ja küll aeg annab arutust. Nüüd aga näen, et midagi polegi teha, ta on juba harjunud sellega, et emme õmbleb isegi püksinööbi ette. "
Aastad aga mööduvad ja olukord on ikka sama. "Terve öö veedab Marek oma toas üleval. Kui ma vaatama lähen, tuled ju põlevad, siis ta ütleb, et ta on täiskasvanud inimene, teeb ise, mis tahab. Päeval magab lõunani, kui mitte rohkem. Mul on tunne nagu ma räägiksin seinaga. Mis ma siis tegema pean? Viskan poisi tänavale? Kuhu tal minna on? Ongi üks kodutu jälle juures! ", ei suuda Irma oma pettumust varjata.
"Mina omal ajal läksin juba 17-aastaselt tööle. No valikut polnud ja eneseuhkust oli nii palju, et kohe tahtsin ise hakkama saada, ei läinud oma vanematelt abi paluma. Toime tulin! Meie ajal oli mis ta oli, aga me ei olnud suhkrust. Meid ei kasvatatud vati sees, vaat mis! Ma ei tea, kuidas ma oma poja olen ära rikkunud või mis Marekiga valesti läks. No ainus poeg ka, mees on mul surnud, keda ma ikka hoian ja kelle eest hoolitsen? Marek aga igasugust kohta vastu ei võta. Tema ei taha. Mul on tunne, et tänapäeva noored ongi sellised, valivad rohkem. Meie ajal nii ei olnud. "
Irmal on tunne nagu rikuks ta ise Mareki ära : "Ma ei tea, kas ma peaksin talle panema ultimaatumi peale või? Et sellel ja sellel kuupäeval olgu sul töökoht olemas, muidu!!! Samas ma ju näen, et miski teda rõhub, ega ta ise ka oma olukorraga päris rahul ei ole. Ja minul pole ka nii palju raha, et ma saaksin talle eraldi pinna üürida. "
"Ma olen katsunud teda aidata, et otsime koos. Aga jah, seni pole see midagi andnud. Ta peaks ise olema selline hakkajam, mitte ootama, et kõik tema eest ära tehtaks. Eks see kõik tekitab pingeid meil siin ja sellepärast ta oma toast enam naljalt välja ei tulegi. "
"Eks ta on siin mõned koolitused ka läbi teinud, mis me koos leidsime. Ma nüüd ei oska öelda, kui palju sellest kasu ka oli. Aga väike samm ikkagi edasi. Võib-olla juhtub mõni ime! Ma tahaks nii väga, et ta leiaks endale midagi, mis teda motiveeriks. Ma nii tahaks, et ta ärkaks hommikul ja oleks tegutsemistahet täis nagu paljud teised temavanused. Tal peaks pere juba olema! "
Irma ei ole kaotanud veel lootust ja usub, et mõne ime läbi tema ja
Mareki elu veel muutub ja poeg leiab sellise töö, mis talle meeldiks ja
tunneks sellest rõõmu. Irma soov on näha poega õnnelikuna, ta tahab, et
poiss tuleks ise ükskord oma eluga toime.
Kommentaare ei ole