Elust enesest : "Hiljaks jäänud lillekimp emadepäevaks!"

  "Mu nimi Kaspar, ma olen 35-aastane. Ma tahan teile rääkida ühe loo. Loo pojast, kes viib o...

 

"Mu nimi Kaspar, ma olen 35-aastane. Ma tahan teile rääkida ühe loo. Loo pojast, kes viib oma emale lillekimbu liiga hilja. Kimbu, mille ma oleksin pidanud viima palju varem. Miks ma seda ei teinud?

Mu ema nimi oli Mare. Ta oli tavaline naine. Tugev nagu kõik temaealised, kes on pidanud raskustega hakkama saama ja ise toime tulema. Tal ei olnud kõrgharidust, isegi reisimas polnud ta kusagil kaugemal käinud. Jutustadagi polnud tal suurt midagi oma elust. Aga tal oli üks eriline anne, ta oskas teha kodust kodu. Kuna ta armastas palju küpsetada, oli kodus tihti tunda soojade pirukate ja erinevate kookide lõhna. Köök oli meie kodu süda, mis siis, et see oli väike. Kodu oli minu jaoks kindlus.

Lapsena paistis see kõik nii normaalne ja loomulik. Ema oli alati olemas. Alati esimesena jalul hommikuti, kui keegi teine polnud veel ärganud. Alati millegagi tegelemas. Harva nägin ma teda istumas käed rüpes. Ema on osa elust ja seda sel määral, et me mõnikord unustame, kui tähtis ta meie jaoks on. 

 

 

Isa läks minema meie juurest, kui ma olin 8-aastane poisike. Lihtsalt niisama ühel ilusal päeval. Seda ei tea keegi, mis tal pähe lõi. Võttis oma kohvri ja läks. Ema pole kunagi isast sõnagi halba rääkinud. Edaspidi pidi ta lihtsalt rohkem vaeva nägema, et meid ära toita. Ärkas mõnikord veelgi varem ja heitis hiljem magama. Õmbles kõik riideid meile selga, õppis isegi torude parandamise ära, hoidis majapidamisel silma peal ja jõudis kõige selle juures meie eest ka hoolitseda.

Mina aga ei kuulanud tema sõna teismelisena. Tema manitsused läksid ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ma tundsin nagu tema vastu mingit viha ja pidasin teda süüdlaseks, et isa ära läks. Mingil ajal hakkasin ringi hulkuma ja omasugustega rohkem suhtlema. Tegin, mis tahtsin ja elasin täiel rinnal. Ma ei jõudnud enam koju. Isegi mitte emadepäevaks.

Aastad läksid. Ma olin vahepeal leidnud tasakaalu tagasi oma elus, esimese töökoha, sai kolitud üürikorterisse, ema nägin harva. No vahemaa oli nii suur lihtsalt. Kiired ajad ka, ei jõudnud tihti teda vaatama. 

 

 

Ühel päeval aga, see oli nüüd juba palju hiljem, kui mu ema hakkas unustama tasapisi asju. Kõigepealt seda, kuhu ta oma võtmed pani, siis kuupäevad. Ma arvasin, et ju ta väsinud on, mis muud. Tegelikult oli asi hoopis muus. Mu emal oli tervisega probleeme. Ega ta meile õega sellest ei rääkinudki ehkki õde hoolitses ikka tema eest ja käis teda vaatamas. Minul oli alati mingi vabandus. Aga nii vähe, kui ma ema juures käisingi, ma nägin hästi, et ta pole enam see, mis varem. Ta nagu hakkas vaikselt hääbuma.

Ühel maikuu hommikul siis õde helistaski ja ütles, et ema enam kauaks ei ole, et ma pean kohe tulema. Sel päeval istusin ma autosse ja sõitsin tund aega, vihma sadas kogu selle aja. Ema oli voodis, kui ma kohale jõudsin. Õde oli ka seal. Ema hingas vaevaliselt.

"Ema, see olen mina..."

 

 

Ta naeratas. Ma ei suutnud teda näha sellises olekus. Ma olen küll mees,aga on hetki, mil mehed ka nutavad. Ilmselt nägi ta mind nii nutmas viimati väikse poisikesena. Ma palusin temalt andeks. Kõige eest. Ta silitas mu kätt ja ütles, et kõige tähtsam on see, et ma tulin. 

Mõni aeg hiljem ta suri. Ma mäletan nagu läbi udu kõike seda, mis pärast seda tuli. Matused ja kõik sellega kaasaskäiv. Kaks nädalat peale ema matuseid oli emadepäev. Esimene ilma emata. Ma ostsin kimbu lilli ja viisin hauale. Ma rääkisin tunde emaga. Kõigest sellest, mida ma talle rääkinud ei olnud. Tänasin teda, et ta teaks, et ta oli hea ema. Parim, kes mul oli. Hoidke oma emasid."