Anne, 78-aastane : "Lapsed tulevad ainult siis, kui neil midagi vaja on. Muidu pole mind nende jaoks enam olemas."

     Linnapiiri peal väikeses alevikus elab Anne. Ta on 78-aastane ja harjunud juba üksindusega, mis ta ümber valitseb...

 

 

 Linnapiiri peal väikeses alevikus elab Anne. Ta on 78-aastane ja harjunud juba üksindusega, mis ta ümber valitseb sellest ajast, kui mees ära suri. Lapsed on nüüd juba ammu oma elu peal ega ole vist aru saanud, mil määral Anne elu peale elukaaslase kadumist on muutunud. 

Anne kodus on mälestustekilde endisest ajast. Sellest ajast, kui lapsed veel väikesed olid ja kodus elasid. Mitmed vanad lasteraamatudki siin-seal riiulitel. Pildid seintel. Oli aeg, kui Anne kodus oli kuulda laste naeru igas toas. Anne sõnul ei saanud vaikusest juttugi olla, jooksid kogu aeg ühest toast teise. Nüüd on aga kuulda üksnes kella tiksumist seinal. Anne on juba vaikusega harjunud. Öeldakse ju, et rääkimine hõbe, vaikimine kuld, naerab ta. Mul on väga raske sellega harjuda, et edaspidi on üksnes telekas mu ainus kaaslane. Väga raske on, tõesti kohe. 

 

 

Annel on kolm last. Kaks tütart ja poeg. Ei elagi väga kaugel. Ometi möödub teinekord nädalaid enne, kui nad oma ema vaatama jõuavad. "Eks ma saan aru, et neil on nüüd oma elu, " kurdab Anne : "aga eks ta raske ole, kui nad tulevad ainult siis, kui neil midagi vaja on. ". Üksi olemisega on Anne harjunud.

Paar päeva tagasi poeg helistas, tal oli mingit abi vaja. Nad rääkisid natuke, aga Anne tundis ikkagi kibestumust hinges. "Ei usu, et ta minu pärast muret tundis või teada tahtis, kuidas mul läheb. No tal omad probleemid praegu lahendada. ". Anne ei taha, et keegi teda haletseks. Ta tahaks lihtsalt, et lapsed temast rohkem hooliks ja huvi tunneks tema vastu. 

Minevikule mõteldes lähevad ta silmad särama. "Oli aeg, kui nad kõik tulid lihtsalt selleks, et koos olla. Kohvi juua ja mõne sõna vahetada. Lihtsalt niisama koputasid uksele ja tulid. Nüüd peab lausa lunima, et keegi tuleks ja astuks läbi.". Laud on ikka sama koha peal, aga keegi enam seal ei istu. 

 

 

Anne katsub hoolimata kõigest positiivseks jääda. Ta käib väljas kõndimas, suhtleb naabritega ja käib poes. Aga hinges valitseb tühjus. Kevade saabudes peaks ka tema süda olema rõõmsam, aga ometi tunneb ta, et tema elust oleks otsekui miski puudu. "Ma tean, et paljud ei jõudnud kevade saabumist ära oodata. Mina aga tunnen nagu poleks mind enam vaja. ". Ta tunneb ennast üha rohkem üksikuna. 

Anne on otsinud võimalusi rohkem suhelda lastega. Ta helistas tütrele, et kutsuda teda kohvi jooma. "Tütar ütles, et see on hea mõte, aga kahjuks tal pole sellel nädalal üldse aega. No nii kiire on. ". Anne tunneb, et teda pole enam vaja. Nagu jääks ta teiste elust eemale.

Anne lapsed tulevad tavaliselt ainult siis, kui neil midagi vaja on. "Kui on vaja lapsi hoida või kui mingit muud abi on vaja. Aga oleks ka, et keegi helistaks ja küsiks, kuidas minul läheb ja kas minul ka mingit abi on vaja - seda ei ole. ". Anne tahaks oma lastega rääkida sellest, aga kardab suhted üldse ära rikkuda. Ometi soovib ta ainult, et lapsed temast ka aru saaksid. 

Vaikus tema ümber on hakanud teda koormama. "Vaikus on üks imelik asi, katsuda sa teda ei saa, aga ometi on ta su ümber. ". Selle tõttu tunneb Anne end veelgi rohkem üksi. Ometi tunneb ta igatsust millegi järele. Et vaataks koos kellegagi telekat ja vahetaks päevamuljeid. Anne ütleb, et paljud ilmselt ei saa arugi, kui palju neil elus on õnne, kui on keegi, kellega saab rääkida. Tema jaoks on see aeg nüüd möödas. 

 

 

Anne ei saa aru sellest tänapäeva külmast suhtlemisviisist. Ta saadab lapsele sõnumi ja saab alles kahe päeva pärast paar rida vastu : "Ma praegu ei saa kirjutada, mul on kiire! ". Ometi Anne näeb Facebookis, kuidas tema lapsed leiavad aega, et oma pilte üles panna. Kõik see süvendab üha rohkem tema hinges valitsevat tühjust. "Ma ikka katsun väljas käia ja suhelda, aga tühjus hingest ei kao vist enam kuhugi."

Kui õhul päike loojub ja lamp elutoas põlema pannakse, loodab Anne ikka salamisi, et mõni ta lastest uksele koputab. "Võib-olla peaksin ma ise veel helistama. Vähemalt olen hääle ära kuulnud ja tean, et kõik on hästi.". Võib-olla, lihtsalt võib-olla keegi tuleb ja mitte selleks, et temalt midagi paluda, vaid lihtsalt selleks, et tuua talle natuke hingesoojust, kaastunnet ja naeratust. 

Meil kõigil on kiire. Tähtis on ainult mitte unustada seda, mis on kõige olulisem : armastus, mõistmine ja side lähedastega. Helista neile, kes on sulle kallid. Mine oma lähedasi vaatama. See võib teha kellegi päeva väga ilusaks. Ole lihtsalt olemas oma lähedaste jaoks.