"Minu lugu on selline. Abielus olen olnud 8 aastat, naisega tunneme teineteist ligi 15 aastat. Kaks last, üks on 8...
.png)
"Minu lugu on selline. Abielus olen olnud 8 aastat, naisega tunneme teineteist ligi 15 aastat. Kaks last, üks on 8-aastane, teine 6-aastane.
Nüüd on sellest aasta, kui ma olen jõudnud järeldusele, et ma ei armasta enam oma naist. Ma hoolin temast muidugi, ta on ikkagi mu laste ema ja ma austan teda, aga see on ka kõik. Armastust kui sellist enam ei ole. Loomulikult eks see rutiin teeb ka oma töö. Me vedeleme teinekord terve õhtu üks oma telefonis, teine arvuti taga ilma, et vahetaks kordagi sõna. On ju labane. Mis mõte sellel kõigel on? Lastel on suur osa meie elus, nende jaoks pole millestki kahju. Lastel pole midagi häda ka, nemad on rahul ja rõõmsad. Koolis hinded ka korras.
Aga et ma siin nüüd kirjutan, siis sellepärast, et umbes kuu aega tagasi hakkas üks töökaaslane mulle meeldima. Me pole eriti rääkinud temaga, no selles ettevõttes, kus me töötame on ikka umbes 400 inimest palgal. Aga ikka naeratused ja silmapilgutused, kui kokku saame. Ma usun, et ma ei jäta teda ükskõikseks. Aga mida rohkel aeg läheb, seda rohkem ma tema peale mõtlen. Hommikul esimese asjana ja päev otsa ei saa teda peast välja. See hakkab juba mõistuse peale käima. Haiget ka kellelegi ei taha nagu teha, eriti lapsi tahaks ikka hoida. Aga selline segadus on peas, et anna minna. Ma pole ise nagu midagi ka üritanud selle töökaaslasega, no ikka austusest oma naise vastu, aga olgem ausad, ma ei ole ju õnnelik, ma ei ela ega sure.
Ootan teie tarku nõuandeid. Võib-olla mõni on ka olnud samas olukorras. "
.png)
Kommentaare ei ole