Lugejal on mure : "Mida teha sellise mehega, kes ei liiguta lillegi?"

     "Tere. Ma kirjutan esimest korda, sest mul on tõesti vaja teada, mida teised sellest loost arvavad. Hoiatan ette, ...

 

 

 "Tere. Ma kirjutan esimest korda, sest mul on tõesti vaja teada, mida teised sellest loost arvavad. Hoiatan ette, et lugu on pikk ja segane. Ma olen suhtes ühe noormehega juba kolmandat aastat. Me oleme noored, tema on 28-aastane, mina 26.

Sellest ajast, kui ma täisealiseks sain, olen ma ise oma eluga toime tulnud. Mul on oma korter. Mu elu ei ole olnud kõige kergem, aga ma ei ole kunagi midagi oodanud, et teised minu heaks teeksid. Aga praegu mul viskas lihtsalt üle, ma olen väsinud ja tüdinenud kõigest sellest. Ma tahaksin, et see noormees mind toetaks, aga ei. Ma ei tea, kas teda pole õpetatud või millest see nii on. 

Ta nimelt elab ikka veel oma ema juures, aga mõnikord jääb mitmeks nädalaks minu juurde. Ta ei aita mul üüri ega arveid maksta. Poes maksan ka mina kõige eest. Ainus, mis ta teeb, on see, et sõidutab mind oma autoga poodi. Mõnikord kuu lõpus, kui ta näeb, et mul on näpud tõesti põhjas, siis ta viskab mulle 20 euri või annab paar suitsu, aga see on ka kõik. 

 

 

Okei, ma pole seni midagi öelnud, sest ma tean, et tema elu pole ka kerge, raha tal ei ole, tööd ta pole leidnud ja lisaks on üks laen tal kukil. See, miks ma kirjutan, on tegelikult hoopis see, et ta ei liiguta lillegi minu heaks. Kui ta tuleb, siis viskab ta diivani peale pikali ja ei liiguta enam sõrmegi. Mina pean kõik tegema, ma teen meile süüa, toon talle juua ja koristan ta taldriku pärast ära. Kui ma tellin midagi süüa, serveerin ma talle diivani peale, sest ta ei viitsi püstigi tõusta. Ma teen absoluutselt kõik tema heaks, puhastan ta jalanõud ära, sest teda ennast ei huvita see, kuidas ta välja näeb, riietest rääkimata. Ta pole kordagi nõusid pesnud, isegi oma taldrikut ei oska ta kraanikaussi panna. 

 

 

Viimane kord läksime raksu, sest ma olin haige ja midagi polnud süüa. Ma ütlesin talle, et käigu poes ära, aga tema ei tahtnud minna (nagunii oleksin mina pidanud süüa tegema, ta isegi ei hooli, kui ma olen haige). Ma tulin talle vastu ja ütlesin, et pesku siis nõud ära, ma käin ise samal ajal poes. See ka talle ei sobinud. Siis ma ärritusin tõsiselt ja ta läks minema oma ema juurde, ütles ka veel, et läheb koju sööma, sest seal ei nõua keegi temalt midagi. Ma nutsin terve õhtu sellepärast. Tunni aja pärast ta helistas mulle ja ütles, et ta ei jaksa enam midagi süüa, et ema tegi kotlette ja keegi ei käskinud taldrikut kraanikaussi panna ja et mina pesku oma nõud nüüd ise ära. Kujutate ette, et üks inimene võib olla nii julm? 

 

 

Täna läksime jälle tülli. Ma sain ainult kolm tundi öösel magada, sellepärast ma olengi nii väsinud. Tema aga reibas nagu alati, küsib minult kas ma poodi ei taha minna, tal pole enam suitsu. Ma ütlesin, et ei lähe ja pakkusin, et mingu ise, ma olen ju magamata. Sellepeale ta ütles, et me lähme kas koos või ei lähe üldse. Ma lihtsalt hakkasin nutma, närvid on juba läbi sellest kõigest ja sellepeale ta hakkas karjuma minu peale, et mis printsessi ma mängin ja et tema minu pärast poodi minema ei hakka. Ja siis kõndis ta jälle minema. 

Öelge mulle palun, kas mina olen tõesti nii halb? Tema on nii kindel, et minu pärast kõik probleemid tekivadki. Mulle meeldib küll tema eest hoolitseda, aga ma vajan ka enda kõrvale inimest, kelle õlale ma saan teinekord toetuda. Praegu ma olen jõudnud selle punktini, et ma ei kannata teda enam välja, ta hakkab juba vastikuks muutuma. Öelge, mida ma temaga tegema pean? Aitäh neile, kes viitsid läbi lugeda."