Lugeja tahab teiste arvamust kuulda : "Mida ma tegema pean?"

     "Katsun võimalikult lühidalt teha. Ma läksin oma naisest lahku umbes pool aastat tagasi. Olime koos kolm aastat ol...

 

 

 "Katsun võimalikult lühidalt teha. Ma läksin oma naisest lahku umbes pool aastat tagasi. Olime koos kolm aastat olnud. Meil oli igasuguseid aegu olnud nagu igal paaril, aga naise käitumine muutus lausa võimatuks. Muidu elul polnud suurt hädagi, meil oli enne üürikorter, kokku kolisime alles aasta peale seda, kui olime tuttavaks saanud. Alguses oli kõik tore ja kena, sobisime hästi, aga see oli enne. Aasta tagasi sai maja koos ostetud, tegemist on naise surnud vanaemale kuulunud majaga, kus sai remonti tehtud. Peale seda tegin isegi ettepaneku, et võiks abielluda. 

Ainult, et vaikselt hakkasid probleemid tekkima ja mul oli lõpuks raske silmi kinni panna ja teha nägu nagu midagi poleks olnud. Kohe alguses ma sain aru, et naisel on raske iseloom. Tegelikult tema isa ütles mulle selle alguses ära, et vaadaku ma ette, et ta tütar on igati tore, aga natuke s... iseloomuga teinekord. Olime omavahel ikka päris palju vaielnud ja üsna tugevasti. No näiteks ükskord jalutas ta sõprade juurest ära, kus me külas olime, sest ma olla ütelnud midagi, mis prouale ei meeldinud. Siis olime reisil, ta jalutas restoranist minema ja jättis mu üksi tänavale, sest võtmed olid tema taskus. 

 

Sõbra pulmas pani ta samuti keset ööd minema, sest tema sõnul jõin ma liiga palju, mis siis, et ma ütlesin, et üks kord ju võib ja ikkagi parima sõbra pulm. Ta on kaks korda mind välja visanud, visates kõik mu asjad koridori. See oli siis, kui me üürikorteris elasime. Korra ähvardas ta mu auto peale võtmega jäljed kraapida. Sellest ma ei hakka rääkimagi, kuidas ta asju loobib, kui palju taldrikuid ta on ära lõhkunud, rääkimata telekapuldist, mille ta mulle vastu otsaesist virutas. Ühesõnaga, mina leidsin, et see ei ole ikka normaalne käitumine. Aga kuna ma olen väga leplik mees, siis katsusin ikka nii teha, et kõik jälle korda saaks. Aga kui ta oli korra endale midagi pähe võtnud, ei saa temaga enam inimese moodi rääkida, sest ta kordas nagu katkine plaat, et mina olen süüdi, minu pärast jne, ise mitte kunagi ei vabanda. 

No samas ma armastasin teda ja sellepärast ma ka temaga koos elasin. Sellepärast sai ka ühine maja ostetud ja sellepärast tegin talle abieluettepaneku. Aga siis sai minul mõõt täis ühel hetkel, just siis, kui pulmadeni polnud jäänud enam palju ja ma kõndisin minema oma seitsme asjaga. Ma kusjuures veel ootasin, et äkki ta muudab end ja meist saab ikka asja, aga ei midagi. 

Naine on aga palju kannatanud, ta kaotas nelja kuuga neli väga lähedast inimest siin pandeemia ajal. Tal oli ka üks suhe kellegagi, kes vist isegi tõstis kätt ta vastu. 

 

Nüüd on meie lahkuminekust tükk aega möödas. Maja on ikka veel meie kahe nimel, aga naine tahab maja üksnes endale saada. Aga ma kirjutan natuke millises seisus ma ise hetkel olen. Alguses tundsin ma kurbust, viha, otsisin lähedaste heakskiitu. Siis katsusin temaga kokku saada ja rääkida, no ma igatsen tema järele ikka veel. Siis ma saingi teada, et ta oli kellegagi koos. See tegi mulle ikka väga haiget, sest mulle ei mahtunud pähe, kuidas ta nii ruttu ja peale kõike seda, mida me olime läbi elanud võis juba nii ruttu kellegi teise leida. 

Praegu on mul endal ka raske ennast mõista. Ma peaksin teda vihkama, seda naist, ma ei peaks ta nimegi suhu võtma ja minema oma eluga edasi. Ja ometi mõtlen ma ikka veel tema peale ja millegipärast mäletan ainult meie häid hetki. Ma olengi selline nostalgiline mees. Ja häid aegu oli meil oi kui palju nende kolme aasta sees. Meil oli ikkagi ilus elu. Mul on raske meelde tuletada seda, mis halvasti oli, ma pean end lausa sundima, et meelest ära ei läheks, et ta ei ole hea naine.Võib-olla on see sellepärast nii, et ma end üksi tunnen praegu, kes sedagi teab? Ja ma haaran nagu õlekõrrast kinni, sest paremat ka kuskilt võtta ei ole? 

 

Ma elasin mitu kuud vanemate juures ja sain just nüüd omaette elamise. Võib-olla see on ka põhjuseks, miks ma end nii sandisti tunnen. 

Ma mõtlen tihti selle naise peale, näen teda kogu aeg unes ja see teeb mind kurvaks. Viimane kord ma ärgates lootsin, et ta on mu kõrval....See pole ju normaalne! Mul pole muidu üksinduse vastu midagi, aga on hetki, mil tahaks rääkida ja suhelda kellegagi, olla nagu koos. Tahaks head ja üksmeelset suhet. 

Mul on tunne nagu oleks ta mu ära teinud. Mida ma tegema pean? Ma olen täielikus ummikus omadega ja vajan teiste arvamusi selles suhtes. "