foto : pexels / Riccardo "Lugu siis selline, et...
|
|
foto : pexels / Riccardo |
"Lugu siis selline, et olen oma mehega koos elanud 22 aastat. Meil on
kolm ühist last, kaks neist (15 ja 17-aastased) elavad veel kodus.
Viimased aastad on minu jaoks väga rasked ja kurnavad olnud, mehega on
pidevalt mingid probleemid ja pidev nägelemine käib. Mees on muidu väga hea,
hooliv, kohusetundlik, teeb kõik, mis vaja. Ma võin teda 100 % usaldada. Kui
ta teeb midagi, teeb ta seda südamega. Midagi nagu polekski ette heita.
Hästi töökas. Mina olen selline, kes tahab palju suhelda, sõpradega koos
olla, lõbutseda. Me oleme hästi erinevad.
Ma arvan, et ma armastan ikka veel oma meest, aga ma ei kannata enam välja seda igavat elu koos temaga. Ma olen tõesti oma mehes pettunud. Tal ei ole vähimatki kujutlusvõimet, mitte mingisugust huumorisoont.
Ta ei oska üllatusi teha. Kodus on selline pingeline ja raske õhkkond kogu aeg, mees käib tõsise näoga ringi, isegi naeratada ta ei oska, nalja tegemisest rääkimata. Ta on selline kinnine inimene. Teeb küll kõike, mida ma palun aga nagu kohusetundest, katsub ise ka midagi teha, et näidata, kui hea mees ta on aga mitte kunagi ei kutsu ühtegi sõpra koju, mingeid huvialasid tal ei ole, pidevalt on pinges ja rusutud.
Ma olen katsunud rääkida aga ta läheb täiesti lukku. Ma ei saa teda muuta.
Aga ma tahan elada. Ma teen kõike üksi ja mul on sellest kõrini. Ma olen
otsustanud temast lahku minna. Ma tahan naerda ja tantsida nagu iga
normaalne naine. Mida ma teen sellise mehega? Mul on temaga nii igav. Mul on
endast nii kahju, ma tahan ju midagi muud. Ma mõtlesin, et kirjutan siis
siia, et äkki leian siit tuge ja saan ise ka paremini selgust oma tunnetes.
Ma olen täiesti puntras omadega."
.jpg)
Kommentaare ei ole