foto :unsplash / Luemen Rutkowski Kui meil tuleb isee...
|
|
foto :unsplash / Luemen Rutkowski |
Kui meil tuleb iseenda käitumist analüüsida, ei tunne me ennast kõige paremini, meil on raske näha vigu, mida me teha võime. Me ei ole objektiivsed iseendast rääkides ja kipume põgenema tõe eest, kui tõde meile ei meeldi ja see muudab asja veelgi keerulisemaks. Selle tõttu ongi nii raske oma isiklikke puudusi näha, veelgi enam, kui tegemist on halva ja isegi mürgise käitumisharjumusega. Eriti peab see paika nartsissistlike inimeste puhul.
Nartsissistlike inimeste psühholoogilised häired takistavad neil näha seda, mida nad oma käitumisega põhjustavad. Nartsissistlik inimene mõtleb kõigepealt iseenda peale, ta ei näe, et ta teeb midagi valesti. Ta tahab olla imetletud ja lugupeetud, selle asemel, et näha oma vigu ja puudusi, kipub ta ülehindama oma tugevaid külgi ja edusamme.
Ta ei anna endale aru, millist mõju avaldab tema käitumine lähedastele. Nartsissistlik lapsevanem võib teha korvamatut kahju lapse vaimsele arengule. Kuna selline inimene ei anna ise endale aru oma tegudest, ta ei ole võimeline objektiivsusele, siis kuidas teada saada, kas meis endis ei ole natuke nartsissistlikku isiksusehäiret, mille tõttu me võime panna oma last kannatama ilma, et me ise seda tahaksime.
Nartsissistlik lapsevanem kasutab oma last ära, et viia oma isiklikke unistusi ellu
Et parandada oma isiklikke hingehaavu, võib nartsissistlik lapsevanem otsida võimalust silma paista läbi oma lapse. Ta kasutab oma last ära selleks, et viia oma isiklikke eesmärke ellu. Ta otsib võimalust säramiseks ja silma paistmiseks läbi oma lapse, läbi lapse heade hinnete, saavutuste ja edusammude. Ta otsib kõiki võimalusi, et teda peetaks heaks lapsevanemaks, kes on andnud oma lapsele õige kasvatuse, tänu millele saaks ta näidata teistele lapsevanematele koha kätte (nagu oleks tegemist konkurentsiga). Ta uhkustab suure häälega ja kiitleb lapse edusammude üle, tõstes neid pidevalt esile, isegi siis, kui jututeema ei keerle üldse tema lapse ümber.
Loomulikult on normaalne, et lapsevanemana tunneme me uhkust oma lapse edusammude üle, nartsissistlik lapsevanem aga on omakasupüüdlik, mõteldes kõigepealt sotsiaalsele staatusele ja alles siis lapse heaolule. Kui laps millegagi silma ei paista, ei tunne nartsissistlik lapsevanem lapse elu vastu enam nii palju huvi.
Emotsionaalne tasakaalutus
Nartsissistlik lapsevanem on egoistlik, enesekeskne, isekas ja empaatiatundeta. Teiste tunded ja emotsioonid tekitavad temas ebakindlust, ta ei oska reageerida sellises situatsioonis isegi, kui see peaks puudutama tema enda last. Ta ei tea, kuidas ta peaks toimima ja mida ta peaks tegema, ta ei oska leida hingelist ja emotsionaalset sidet oma lapsega, sellepärast paneb ta silmad kinni lapse tunnete ees, eirates neid täielikult, eitades lapse emotsioone ja süüdistades last liigses emotsionaalsuses.
"Mis sa virised kogu aeg! Lõpeta see pillimine juba ükskord ära. Kasva suureks korda, mida sa vingud kogu aeg. Võta ennast kokku, kui sa selline oled, siis mina sind näha ei taha. Kõigepealt rahune maha, siis räägime. Ära tee sääsest elevanti, mis sa võtad kõike südamesse."
Nartsissistlik inimene kasutab selliseid lauseid oma igapäevases elus lapsega suheldes. Ta ei luba lapsel tunda oma tundeid. Ehkki tema ise on küll tujukas ja emotsionaalne iga päev, pannes teisi oma käitumisega kannatama.
Nartsissistlik lapsevanem ärritub kergesti, vihastab ruttu, võib hakata teisi ründama oma sõnadega, kui ta on pettunud millegipärast või tunneb, et olukord väljub kontrolli alt.
Ainult tema isiklikud vajadused on kõige tähtsamad
Nartsissistlik lapsevanem mõtleb ainult iseenda peale, tema enda vajadused on kõige tähtsamad, selle tõttu võib ta jätta isegi oma lapse hooletusse hoolimata sellest, et laps ei ole veel nii suur, et saaks üksi hakkama. Näiteks, kui lapsevanem on tähtis tenniseturniir, lapsel aga samal päeval mõni võistlus, siis ei jäta lapsevanem turniiri ära selleks, et minna lapse võistlust vaatama. Tema isiklikud vajadused on kõige tähtsamad, ta eeldab, et ka laps elaks samamoodi oma elu, ta on veendunud, et tema laps peab olema valmis ohverdusi tegema lapsevanema jaoks.
Nartsissistlikul lapsevanemal piire ei ole
Ta sõidab lapse tunnetest ja piiridest üle, ei austa lapse isiklikku elu, sekkub teise asjadesse ja on pealetükkiv nii oma sõnade, käitumise, kui tegudega. Ükskõik, mida ta ka hetkel ei vaja (tähelepanu, tunnustust, kiitust), ta läheb seda otsima oma lapse juurest, tundmata huvi, kas laps on hetkel vaba või millegagi hõivatud.
Kui lapsi on mitu, on tal oma lemmik
Nartsissistlik lapsevanem tahab domineerida last. Lapsed peavad teenima välja heakskiidu tema silmis, pälvides sellega lapsevanema armastuse ja tunnustuse. Selle jaoks valib lapsevanem endale laste seast välja lemmiku, keda ta hakkab teiste seast esile tõstma, samal ajal teisi maha tehes.
Ta süüdistab last
Ta tahab olla kõige parem igas olukorras ja selle tõttu süüdistab ta automaatselt teisi kõiges selles, mida ta ise on teinud. Laps on nagu must lammas, keda ta süüdistab selles, mida ta ise on teinud.
"Kas sa näed nüüd, mida sa minuga teed? Kas sa ise ka saad aru, kui väsinud ma olen, see on sinu süü, et ma tunnen ennast halvasti. Sinu pärast pean ma siin kodus passima, ma oleks võinud praegu karjääri teha. "
Sellise vanemaga kasvanud laps hakkabki mõtlema, et ta pole keegi ja tema
vajadused ei ole tähtsad, ta hakkab hoidma ennast tagasi, et mitte teistele
koormaks olla.
Kommentaare ei ole