Pidev teiste aitamine võib su oma vaimse tervise ära rikkuda

  foto :unsplash / Markus Spiske   Teisi aidata on hea aga ...

 

foto :unsplash / Markus Spiske

 

Teisi aidata on hea aga liigne abistamine võib enda vaimsele tervisele halba teha. Kas teiste aitamine on märk, et inimene eelistab oma probleemidega tegeleda hiljem ja mõni teinekord või teeb ta seda lihtsalt omal vabal valikul? Mõned sellised suured abistajad elavadki selleks, et teisi aidata, nii näiteks nagu meditsiinitöötajad, inimõiguste kaitsjad, vabatahtlikud.... Teised on jälle alati nende jaoks olemas, kes abi vajavad, sest nad leiavad, et see on ainus võimalus, kuidas tunda ennast vajalikuna ning panna inimesi ennast armastama. 

Teiste vajaduste eest hoolitsemine enne enda vajaduste rahuldamist võib olla nii hea kui halb omadus. Sinu kohta öeldakse, et sa oled väga hea südamega, lahke ja suuremeelne. Tähelepanelik teiste vastu. Aga sellise inimese probleem seisneb selles, et ta lendab kõikidele appi ja ka siis, kui keegi tema abi pole palunud. Ta tunneb vajadust aidata ja toetada oma lähedast, sest nii leiab ta ise oma tasakaalu üles. Ainult, et selline pidev abistamine võib ta oma vaimsele tervisele halba teha. 

 

 

 

Kurnatus ja väsimus

Kõigepealt võib selline inimene end ühel hetkel lihtsalt ära kurnata. Hoolitsedes pidevalt teiste eest, ei hooli ta põrmugi oma isiklikest soovidest ja vajadustest. See pidev investeering teiste aitamiseks kurnab ta lõpuks täiesti ära ilma, et ta ise seejuures midagi märkaks, et ta elust on midagi puudu. Selle väsimuse tõttu võib ta ärrituda rohkem ja  muutuda närviliseks. Tavaliselt elavad sellised inimesed suure pinge all, sest nad peavad kogu aeg kuhugi jõudma, et oma lähedast aidata. Ja ühel hetkel läheb kumm lihtsalt katki ja karikas saab täis. Isegi, kui need suured abistajad ise väidavad, et nad ei taha vastu mitte midagi, on inimestel alati vaja mingitki tasu, mis motiveeriks neid edaspidi oma kohuseid täitma. Tänamisest või tänulikkuse näitamisest piisab selleks, et neil oleks jälle jõudu edasi tegutseda. 

 

 

Sageli aga suured abistajad on palju kannatlikumad nendega, keda nad aitavad, kui iseendiga. Nad kalduvad tihti ennast liiga palju kritiseerima ja alahindama. Nad võivad tunda, et nad ei ole piisavalt head ega pädevad, et aidata või siis tunda hoopis suuremat väsimust, kurnatust ja seda, et nende headust kasutatakse lihtsalt ära. Kuna suured abistajad on alati kohal, et teisi aidata, siis tekib soodne pinnas ebavõrdsete suhete tekkeks. Mõned inimesed kasutavad oma isiklikel eesmärkidel sellist suurt lahkust ära teades, et keegi neilt selle eest raha ei küsi, kui nad paluvad abi just sellise inimese käest. Mõned jäävadki aina rohkem küsima, mida rohkem nendele antakse. Ja need suured abistajad, kes on ise väga vastuvõtlikud, satuvad toksilistesse, tasakaalust väljas olevatele ja nartsissistlikkesse suhetesse.