Page Nav

HIDE

Viimased lood

latest

"Kui sõbrad su maha jätavad"

  foto : unsplash / Briana Tozour    "Ma kirjutan siia...

 

foto : unsplash / Briana Tozour

 

 "Ma kirjutan siia, sest ma tahaksin teiste arvamust kuulda ühe asja suhtes: kas on võimalik, et sõbranna tuleb tagasi peale suurt tüli? 

Mul on üks selline sõbranna, keda ma tunnen juba 10 aastat. Meil on enne ka arusaamatusi ja omavahelisi probleeme olnud aga mitte niimoodi, et ta minuga üldse enam ei räägi ja vihastab mitte millegi peale. Ta on selline teistsugune, kui mu teised tuttavad, kes suudavad rääkida rahulikult, tema puhul jäi viimane sõna alati temale, kõik teemad keerlesid tema ja ta elu ümber. Meie praegune probleem saigi alguse sellest, et mu ellu tuli keegi, talle aga ei meeldi üldse see ja ta hõõrub seda iga kord mulle nina alla, ta kritiseerib mu meest, mõnitab teda tehes näo nagu ma ei saa aru.

Tegelikult kohe, kui ma selle mehega kokku sain, ma tundsin, et mu sõbranna läheb täiesti leili, et mu elus üldse keegi on. Ma ei saa aru, kas ta on kade, et tal endal kedagi pole või et minu elus on keegi. Ta ei rääkinud minuga peale seda, kui ma Toomasega käima hakkasin, mitu kuud, täiesti eiras mind, ei vastanud ühelegi sõnumile, telefoni ka ei võtnud vastu. Ma tundsin ennast süüdi ehkki ma ei saanud aru, mida ma talle olin teinud. Mina olin see, kes tegi esimese sammu, et lepitust otsida ja läksin ta ukse taha, me ei ela enam samas linnas aga ma võtsin oma vabast ajast aega selleks ja läksin, et rääkida asjad temaga sirgeks ja öelda, et ma tõesti ei taha, et ta end halvasti tunneb lihtsalt sellepärast, et mu elus on keegi ja mul pole enam nii palju aega, et temaga igal pool käia.  

 

 

Eelmisel aastal ma kolisin ära sealt linnast, kus tema elab, enne me suhtlesime ikka iga päev. Teine asi, ma ei saa enam kontsaga kingi kanda, sest mu mees on pigem lühemat kasvu (ma kirjutan seda siia sellepärast, et hiljuti heideti mulle seda ette, et ma ei kanna enam enda eest hoolt ja olen üldse alla käinud - jube tore on midagi sellist kuulda oma sõbranna suust!!!) aga ma olen ikka sama inimene, kes ma enne olin ja alati oma sõprade jaoks olemas, mis siis, et mu elus on nüüd keegi. 

Ja see sõbranna, mis ta tegi, ta hakkas suhtlema ühe teise meie ühise sõbrannaga, keda ta enne üldse ei sallinud (kusjuures see oli vastastikune neil, mingi omavaheline asi ja pidev hõõrumine käis) ja nad hakkasid ilma minuta igal pool käima ja loomulikult omavahel rääkima igasugustest asjadest. Ja hiljuti ma sain teada, et nad olid väänanud mu sõnu, mida ma olin ühe asja kohta rääkinud (seda tegi see teine sõbranna) ja esimene sõbranna muidugi sai sellest täiesti valesti aru ja solvus mu peale. 

 

 

Ühel õhtul me saime kõik kolmekesi kokku, ma tahtsin, et me saaksime rääkida oma asjad selgeks aga nad võtsid mu mõlemad ette, ma tundsin, et ma olen nagu kohtupingis ja süüdistasid mind, et ma igal üritusel koos oma mehega käin, et sõbrannade jaoks peab ka aega olema ja üldse, mis sõbranna ma selline olen. Mul tekkis mõte, et kirjutaks neile isiklikult mõlemale kirja, et teha neile selgeks seda, et ma olen oma eluga rahul ja punkt. Et ma olen alati olnud oma sõbrannade jaoks olemas, ma olen mitu korda rongiga läinud spetsiaalselt, et nendega koos olla, et ma olen nad kutsunud absoluutselt iga kord, kui ma olen midagi enda juures organiseerinud ja et ma ei ole ühtegi etteheidet nende poolt ära teeninud. Miks keegi ei tunne rõõmu selle üle, et mina olen õnnelik? Ma olin väga kaua üksi oma elus, nüüd, kus mu elus on keegi lõpuks ometi, oskan ma oma õnne hinnata teistmoodi. 

 

 

Ja mis juhtus: teine sõbranna, kes ilmselt tundis end halvasti peale seda, kui ta oli mulle kõik välja öelnud, mis tal südame peal oli, ei andnud üldse enam endast elumärki ja ma kuulsin mujalt, et ta ütles ühele teisele sõbrannale, et ma olen viimasel ajal jube närviliseks muutunud ja ta ei julge mulle enam helistada. Esimene sõbranna poolt ei tulnud vastuseks mitte midagi normaalset, ei mingit huvi, et asjad meie vahel muutuksid paremaks, tema tunneb, et ta eneseuhkust on puudutatud, ta ei taha minuga sellest teemast isegi enam rääkida. Ta ei tunne end süüdi ja on üldse tõeline egoist. Nüüd on ta mitu kuud mind lihtsalt eiranud.

Ometi ma tunnen teda kümme aastat ja nüüd lihtsalt ta teeb nagu mind poleks enam olemas. Ma ei ole nõus sellise kohtlemisega, ma pole talle midagi teinud. See, et ta ei kannata, et mu elus on keegi, mis ma sinna parata saan? Talle sobis väga hästi, kui mul oli tema jaoks rohkem aega, nüüd, kus mul on keegi, ma näen, et ta ainult tahtis minult midagi ja ei hooli minust tegelikult üldse. Mul on endast nii kahju. Kas keegi on ka midagi sellist pidanud üle elama? "

Kommentaare ei ole