Millegipärast on just emapoolsete vanaemadega lastel tugevam side. Isegi suureks kasvades, kui aega jääb vähemaks, et vanaema juurde...
Millegipärast on just emapoolsete vanaemadega lastel tugevam side. Isegi suureks kasvades, kui aega jääb vähemaks, et vanaema juurde minna, jääb see tugev side teie vahele püsima ja ei kustu kunagi. Emapoolsel vanaemal on alati tähtis koht inimese südames. Sest just tema oli see, kes sind hoidis, sulle kooki küpsetas, sind armastas ja kallistas.
Lisaks õpetustele, mis ta sulle teadvuslikul või alateadvuslikult edasi kandis, on emapoolne vanaema ka geneetiliselt olulisel kohal. Ja mille poolest, seda on teadus välja selgitanud.
Kuidas siis teadus seda lahti seletab?
Tšiili uurija Alejandro Jodorowsky järgi pole nii oluline, kui tugev suhe on sinu ja su emapoolse vanaema vahel, samuti pole oluline, kui palju ühiseid mälestusi teil on, sa oled ikkagi temaga seotud kogu eluks. Ja põhjus seisneb geneetikas!
Alejandro Jodorowsky teooria hõlmab lähedalt seda viisi, millisel moel emapoolne vanaema lapselast mõjutab. Selgub, et geneetiline pärand ema poolt on suurel määral mõjutatud emapoolsest vanaemast. Ja kõikidest vanavanematest on just emapoolne vanaema see, kellel on kõige suurem roll selle geneetilise pärandi juures.
Teisisõnu, isegi, kui sa välimuselt ei sarnane oma emapoolsele vanaemale, siis on teil palju ühist geneetilises plaanis ja seda ei saa ümber lükata. Geneetilise pärandi juures võivad geenid ühelt põlvelt teisele üle hüpata. Ja see on põhjus, miks on võimalik, et sa sarnaned oma vanatädile või vana-vanaemale rohkem, kui oma isiklikele vanematele. Seega on sul kindlasti midagi oma emapoolsest vanaemast, on siis tegemist sünnimärgi, silmavärvi või hoiakuga.
Muuseas mõningatel lapse iseloomuomadustel pole midagi ühist koduse kasvatusega. Seega, kui sa käid samamoodi, kui su emapoolne vanaema, siis ei tähenda see sugugi, nagu oleksid sa seda tema pealt õppinud, vaid sa oled selle pärinud geneetilisel moel.
Kui loode emakõhus areneb, siis saab ta palju bioloogilist materjali oma emalt. Isegi võttes arvesse, et mõlema lapsevanema geneetika loob kaasa võrdväärselt embrüo arengus, siis hilisema arengu jooksul saab loode toitu ema poolt. Teiste sõnadega isegi siis, kui isa roll on lõppenud, jätkub emapoolne roll loote arengu heaks.
Emapoolne vanaema on ema poolne.
Võttes arvesse, et üks vanaemadest osaleb ühel või teisel moel lapselaste loomise juures tänu oma DNA- le, siis on loomulik, et ka tema jooned võivad lapselapsele edasi kanduda.
Hoolimata sellest, selgitab Alejandro Jodorowski, et lapselaps ei päri mitte ainult välimuse sarnasusi oma emapoolselt vanaemalt. Ka vanaema emotsionaalsed iseloomujooned võivad läbi geneetika edasi kanduda.
Sest munarakk, millest teie laps sai alguse, sisaldab sinu ema geneetilist pärandit. Seega on kõigil su lastel sama geneetiline materjal ja just sellel põhjusel võivad geneetilised sidemed hüpata üle sugupõlve.
Uurija järgi on kõik emotsioonid ja tunded, mida vanaema ise oma raseduse ajal tundis, edasi kantud tütrele, kes omakorda kannab need edasi oma lastele. Emotsionaalne mõju jääb DNA's aktiivseks isegi peale mitut generatsiooni. Lisaks sellele, DNA's leiduv mitokondri informatsioon (mis tuleb emalt) on palju olulisem embrüo moodustamise ajal. Isa poolne sperma ei sisalda samasugust informatsiooni, seega isapoolsete vanavanemate roll pole nii suure tähtsusega. Hoolimata sellest mõned geneetilised uuringud väidavad, et isa DNA on palju domineerivam välimuse ja isiksuse joonte edasikande juures.
Emapoolsed vanaemad osalevad rohkem raseduse, sünnituse ja lapselapse-vanaema suhte juures. Enamiku inimeste jaoks on see side palju rohkem väärt, kui kõik teaduslikud uuringud ja nende tulemused.
Seega ei tea me päris täpselt ise, mida me oleme pärinud oma vanaemadelt aga nende roll meie elus on kahtlemate tähtis ja loodame, et saame seda nautida nii kaua, kui võimalik.
.jpg)
Kommentaare ei ole