Page Nav

HIDE

Viimased lood

latest

Stockholmi sündroom : miks me jääme nende inimestega, kes meile haiget teevad?

  Foto : unsplash / Danie Franco Moraalne masohhism ehk suhe...

 

Foto : unsplash / Danie Franco

Moraalne masohhism ehk suhe inimesega, kes teeb sulle haiget ja muudab su elu raskeks, on sageli arusaamatu ja üllatav kõrvalseisjatele üllatav. Mille pärast me jääme selliste inimestega? Kas armastusest, truudusest või mõnel teisel põhjusel? 

On üks ütlus, mis ütleb, et me teeme alati haiget nendele, keda me armastame aga me unustame lisada, et me ka armastame neid, kes meile haiget teevad. See lause võtab kõige paremini kokku selle, mida me kutsume Stockholmi sündroomiks. Tegemist on psühholoogilise nähtusega, mille järgi mõned inimesed tunnevad kaastunnet ja kiindumust nende inimeste vastu, kes neid halvasti kohtlevad ja kes neile haiget teevad. Ehk siis muudavad nende elu raskeks.

1973. aasta augustikuus põgenes Stockholmi vanglast mees nimega Jan Erik Olsson. Ta kavatses sisse murda ühte Norrmalmstorgi kvartali rahaasutusse. Loomulikult ei läinud asjad nii nagu ta oli kavatsenud, sest politsei jõudis kohale ning põgeneja võttis endale pantvangiks 4 pangaametnikku, keda ta hoidis kinni tervelt 6 päeva. Kui pangaametnikud vabaks said, ei läinud ükski neist oma vangistaja vastu tunnistust andma. Vastupidi, nad kõik kaitsesid teda, makstes kinni mehe advokaaditasud ning mõned neist läksid teda isegi vanglasse vaatama.

 

 

Selline tegevus oli täiesti ootamatu ja üllatav, tõmmates erinevate psühhoanalüütikute tähelepanu endale. Nende seas oli Ameerika psühholoog Franck Ochberg, kes käis pantvangi ohvreid ise vaatamas ning rääkis nendega selleks, et paremini mõista nende suhet neid vangistanud mehega. Huvitaval kombel väitsid endised pantvangid, et nad olid kindlad selles, et nad peavad surema. 

Ja see oli ka põhjusega öeldud, sest pantvangid ei saanud vangistuse ajal ei rääkida ega liikuda. Tualettruumi said nad üksnes oma vangistaja nõusolekul. Nad olid niivõrd sõltuvad sellest mehest, et kui pantvangi võtja end välja andis ning neile elu kinkis, tundsid nad tema vastu tänulikkust, eitades julma kohtlemist ning valu, mida nad sellel perioodil tundma pidid.

Stockholmi sündroom on traumeeriv üleelamine, mis puudutab inimesi, kes teades, et nad peavad surema, tunnevad tänulikkust oma röövija vastu sellepärast, et ta neid ära ei tapnud. Ohvrite jaoks on see võimalus leppida kiiremini sellega, mis juhtus ning minna oma eluga edasi.

Pea 50 aastat peale seda sündmust oleme me aru saanud, et see sündroom ei puuduta üksnes neid, kes tunnevad hirmu oma elu pärast. Ka igapäevases elus võib tulla ette olukordi, mis panevad inimesi analoogselt käituma.

Näiteks inimene, kes armastab kogu oma südamest vägivaldset partnerit. Laps, kes armastab kuritahtliku käitumisega vanemat. Töötaja, kes imetleb oma türannist ülemust. Sportlane või muusik, kes on domineeriva treeneri või professori võimu all. Kiindumus inimese suhtes, kes on füüsiliselt või moraalselt vägivaldne, võib leida aset igal tasandil. Ja sellisel puhul, kui tegemist on vägivaldse šoki või korduvate traumadega ning alandustega, võib ohver tunda tänulikkust ning jääda suhtesse, milles ta end hästi ei tunne.

 

 

Leppimine leppimatuga on seda salakavalam, et see tekib tasapisi läbi vägivalla, emotsionaalse või füüsilise kuritarvitamise ning see olukord kordub sageli. Ameerika ajakirjas Harvard Business Review 2016. aastal avaldatud artiklis kirjutati, et töötaja, kellel ei ole võimalik töölt lahkuda türannist ülemuse pärast (raskused uue töökoha leidmisel, rahaline sõltuvus), katsub identifitseerida oma ülemust, leides talle isegi õigustusi, et ta enda olukord paistaks talle paremas valguses.

Alati on midagi peidus türanni ja manipulaatori suhetes, mille pärast nad võivad paista, kui täiesti süütud ohvrid, väites, et neid on kuritarvitatud, et nad elasid vaesuses, et nad kannatasid ühe või teise haiguse käes. Nad otsivad teiste kaastunnet ja muudavad samal ajal teiste elu raskeks. Neil on väga hea veenmisoskus ja ühel hetkel me jäämegi uskuma, et need inimesed ongi palju õnnetumad, kui meie ja neile peabki kaasa tundma. Ja see on see hetk, kui meie vabandame nende ees, kes meile halba teevad. 

Armusuhetes muutuvad sellised inimesed üsna ruttu. Kõik ilusad sõnad asenduvad alanduste, solvangute ja pilgetega. Nii nagu seda on kirjeldanud 30-aastane Katie.

Katie on elanud vägivaldses suhtes ja ta kirjeldas, kuidas 5-aastase kooselu jooksul tal tekkis Stockholmi sündroom oma endise mehe suhtes. "Seda on võimatu kirjeldada, kuidas see mees karjus minu peale, milliste sõnadega ta mind solvas, kuidas ta katsus mind hirmutada: mitte miski polnud tema süü... Ma rääkisin oma terapeudile, et see kõik on alkoholi süü, et mu mees joob liiga palju, et ta on bipolaarne... Arst muidugi ütles mulle, et see ei ole mingi vabandus."

Ka peale lahku minekut sellest mehest, ei suuda Katie mõista, mis hoidis teda nii kaua kinni sellise mehe juures. Kuidas tema, haritud ja intelligentne naine, võis laste enda nii kaua kuritarvitada. 

 

 

Mõnedes suhetes on jälle mingi varjatud hullumeelsus peidus. Ühe hullumeelsus aitab varjata teise oma. Ja nad võivad niimoodi koos elada päris pikka aega. See pole aga armastus, mis selliseid suhteid koos hoiab. Me ei saa armastada kedagi, kes teeb meile haiget. Jah, inimene võib teha kogemata vigu, mille järel on võimalik koos leida põhjus ja see ei sea ohtu samal ajal armastust. Aga timuka ja ohvri vahel ei ole võimalik olla armastust, eriti, kui tegemist on kuritahtliku suhtega, kus on vägivald, viha ja muud perverssused.

Aga kui see ei ole armastus, mille pärast anname andeks ikka ja jälle sellele, kes meile haiget teeb, kas see on siis tänulikkus sellepärast, et teine inimene meile midagi veel hullemat ei teinud? Kas see on põhjus, et jääda sellise inimese kõrvale, kes muudab meie elu raskeks? 

Tegemist on moraalse masohhismiga. Inimene lepib sellega, et ta peab kannatama, sest see on osa tema elust, sest see on märk sellest, et ta armastab; sest ta usub, et ta peab kannatama oma suhte pärast ja et ta peab vaeva nägema ning pingutama. Sellised ohvrid on tavaliselt tagasihoidlikud, pühendunud, täis head tahtmis aga kellel puudub kindel iseloom, mis aitaks neil sellist suhet lõpetada. Ka mõned kasvatusvormid soodustavad Stockholmi sündroomi teket, sest nad muudavad inimest vastuvõtlikemateks halbade inimeste suhtes.

Kogu juudi-kristluse kultuur soodustab kuulekate inimeste tegevust, kes taluvad kõike seda, mida nad kannatama peavad mõttega, et tasu kannatuste eest ei ole enam kaugel. Kogu meie ideoloogia ja ühiskondlikud uskumused panevad inimesi taluma väljakannatamatut.

Meid on kasvatatud selles vaimus, et lahku ei tohi minna, tuleb olla tugev, näha vaeva oma suhte nimel, pingutada, harjuda teise inimesega, leppida tema puudustega, olla alandlik, leppiv... Ka Katie kinnitab seda, kes soovib nüüd sellest rääkida, millest ta nii kaua aega vaikima on pidanud ning kutsub naisi üles mõtlema. Meie ühiskond on loodud nii ohvrite, kui vägivallatsejate jaoks. Alles siis, kui me sellest aru saame, võime me vägivaldsest suhtest välja tulla. Armastus ei tohiks haiget teha. Katie ei mõistnud enne, et alandused ja solvangud on samuti osa vaimsest vägivallast. 

Teised inimesed jälle on teadlikud sellest, et nad on ohvrid ja et nendega käitutakse halvasti. Nad teavad, et nad peavad sellest suhtest vabanema aga nad ei suuda seda teha. See on nagu halvatus, mis ei lase sul midagi teha. Need on sissejuurdunud hirmud ja kartused.

Mõned inimesed jäävad sellisesse suhtesse ainult sellepärast, et seksuaalsel pinnal sobivad nad ideaalselt või et teine inimene on rikas ja suudab tagada talle materiaalse kindlustuse. Või siis kartusest üksinduse eest. 

 

Foto : unsplash / Victoria Volkova

Paljud inimesed kinnitavad, et nad kardavad üksi jääda ja tunnevad hirmu selle ees, et nad ei leia endale kedagi teist. Armuda aga võib ju igas vanuses. Hirm valitseb ka selle ees, et teine inimene teeb oma elule lõpu. Ohver jääb sellisel puhul oma partneriga tundes, nagu ainult tema suudaks seda inimest päästa, et tema saab aidata tal muutuda, saada paremaks inimeseks. Aga see ei toimi üldse nii!

See on rumal ettekujutlus uskuda, et me võime kedagi päästa. Teine inimene peab ise ennast päästma ja minema ravile. Inimene võib muutuda juhul, kui ta teeb selle jaoks vastavaid samme ja alustab psühholoogilise raviga.

Pikemas perspektiivis võib aga ohver ise kannatada rohkem, kui ta seda arvab sellise situatsiooni all. Tekkida võivad erinevad vaimsed tasakaalutuse häired, füüsilised tervisehädad. 

Alles mõni tõsine diagnoos võib panna ohvrit oma meelt muutma ja jätma maha vägivaldset inimest. Või siis mõni lähedane, kes tuleb talle appi. Või siis timukas, kes läheb ühel korral lihtsalt liiga kaugele.

Katie puhul oli see viimane tilk karikas see kord, kui ta mees lõi auto aknaklaasi katki metallist labidaga, samal ajal, kui naine istus autos. See oli otsustav moment, mille järel naine andis lahutuse sisse. Katie ütleb, et probleem seisneb selles, et ise suhtes olles, on raske aru saada, kust jookseb piir. Sa armastad teist inimest ja tahad temasse uskuda. Peale tüli tunned sa väsimust ja kurnatust ega tea ise ka, kuidas see alguse sai. Sa tahad lihtsalt kõik unustada ning tegeleda millegi muuga.

Kui sinul peaks selline suhe olema, siis ära otsi vabandusi ega põhjuseid, miks jääda. Päästa oma nahk ning mine minema.


Kommentaare ei ole