Page Nav

HIDE

Viimased lood

latest

Midagi elust enesest

  Foto : unsplash/ Annie Spratt Igal suvel viisid Martini v...

 

Foto : unsplash/ Annie Spratt

Igal suvel viisid Martini vanemad poisi suveks maale vanaema juurde rongiga ja tulid ise järgmisel päeval teise rongiga tagasi. 

Ühel ilusal päeval ütles Martin oma vanematele: " Ma olen suur poiss nüüd. Miks ma ei või sellel aastal üksi vanaema juurde sõita? "

Peale lühikest nõupidamist vanemad nõustusid.

Ja tulebki see päev, kui vanemad saadavad Martini rongi peale ning jagavad talle veel kord juhiseid. 

"Ma tean küll juba kõike, " ütles Martin neile: "Te olete sada korda juba seda korranud!"

Rong valmistub ära sõitma ja Martinil on aeg rongi peale minna, kui korraga isa sosistab talle: "Poeg, kui sa tunned end väga üksi või hakkab sul hirm, siis see on sinu jaoks." 

Ja ta libistas midagi Martini taskusse.

 

 

 

 

 

Nüüd on Martin rongis üksi, ilma vanemateta. Täiesti esimest korda. Ta vaatab mööda libisevat maastikku... Tema ümber tunglevad võõrad, täiesti tundmatud inimesed, kes teevad lärmi ja sagivad edasi-tagasi. Kontrolör küsib temalt, kas ta on täiesti üksi. Üks inimene vaatab teda kurva pilguga.

Korraga tunneb Martin enda südames nukrust.

Ja äkki hakkab tal hirm.

Ta langetab pea, surub akna äärde nurka ja pisarad tõusevad ta silma.

Sellel hetkel meenus talle, et isa oli talle midagi taskusse pannud.

Väriseva käega otsis ta taskust kokkumurtud paberilehe ja avas selle:

"Martin, ma olen viimases vagunis...."

 

 

 

 


Ja nii on ka elus...

Me peame laskma oma lastel minna ja peame neid usaldama.

Aga me peame alati olema viimases vagunis selleks, et nad ei kardaks ega tunneks hirmu.

Olla nende lähedal nii kaua, kuni me veel elame.

Kommentaare ei ole