Ja ikka veel ma loodan, et ta kord sinu juurest ära tuleb... Ma armastan teda ja tema armastab mind. Vähemalt ta ütleb mulle seda. Ta on sed...
Ja ikka veel ma loodan, et ta kord sinu juurest ära tuleb...
Ma armastan teda ja tema armastab mind. Vähemalt ta ütleb mulle seda. Ta on seda ka ütelnud, et teie vahel on kõik läbi. Ja et te olete koos ainult laste pärast. Et te isegi ei maga enam koos.
Ma armastan su meest. Ja mul on häbi.
Kui ma olen temaga koos, siis ma ei mõtle sinu peale. Sind nagu ei olekski olemas. Meil on nii hea olla omavahel. Me mõistame teineteist nii hästi. Kui me söömas käime, siis tema tellib mulle ja mina talle. Meil pole sõnu vaja, et teineteisest aru saada. Ta on mu hingesõber, saad sa aru?
Aga ma olen sellest kõigest väsinud. Kolm aastat kestab see juba. Kolm aastat, mille jooksul ma näen inimest, keda ma armastan, ainult paar korda nädalas.
Ma tean, et see kõik on ainult minu süü ja ei kellegi teise, sest kui ma poleks seda kõike alustanud, siis ma ei peaks niipalju kannatama praegu. Ja ma ei peaks sinu peale armukade olema. Sest sinu juurde tuleb ta alati tagasi ja sinu kõrval veedab ta kõik oma ööd ja nädalavahetused.
Miks ma siis seda tegin üldse? Ausalt, ma tunnistan, et suhe abielus oleva mehega pole mulle kunagi pähe tulnud. Ja ma ei tea, kumb oli algataja, tema või mina. Ma arvan, et meie mõlema vahel oli mingi tõmme, mis meid teineteise poole tõmbas. Ja nii see läks. Ma ju teadsin, et ta pole vallaline. Aga ma ei arvanud ka, et asjad nii kaugele lähevad.
Ma ei arvanud, et sellest armumisest saab armastus. Tegelikult ta vajas mind, ta vajas mu tuge, vajas kedagi, kellele oma südant puistada. Ja meie omavahelisest sõprusest kasvas välja armastus. Ma nägin, kuidas ta pilk muutus, kui ta mind nägi. Nagu oleks pelgalt minu nägemine pühkinud ära kõik ta mured ja kohustused. Ja mina tundsin end samamoodi. Ehkki ma ei tahtnud, et see kõik nii läheks. Ma ei tahtnud suhet, kus ma ei saa saata sõnumeid inimesele, keda ma armastan. Ma ei saa talle helistada igal ajal. Me ei saa koos olla nädalavahetustel ega pühade ajal. Ma ei tahtnud seda suhet, kus ma pean koguaeg üksi olema. Ma igatsen nii meeletult tema järele.
Mõnikord räägib ta, et unistab meie ühisest tulevikust. Et ta tuleb sinu juurest ära. Aga mitte veel. Mitte praegu. Lapsed on liiga väikesed. Nad vajavad teid mõlemaid. Ja su naine pole ka veel valmis. Isegi, kui teie vahel on kõik läbi.
Mõnikord ma usun teda. Ma ju tahan uskuda, et ta ei valeta mulle.
Raske on armastada meest, keda sa pead jagama.
Tegelikult ma tean, millega see lõppeb. Ühel hetkel pean ma sellele lõpu tegema. Või siis tema. Aga millegipärast ma aiman, et ta oma naist ega peret ei jäta.
Ma armastan teda ja tema armastab mind. Vähemalt ta ütleb mulle seda. Ta on seda ka ütelnud, et teie vahel on kõik läbi. Ja et te olete koos ainult laste pärast. Et te isegi ei maga enam koos.
Ma armastan su meest. Ja mul on häbi.
Kui ma olen temaga koos, siis ma ei mõtle sinu peale. Sind nagu ei olekski olemas. Meil on nii hea olla omavahel. Me mõistame teineteist nii hästi. Kui me söömas käime, siis tema tellib mulle ja mina talle. Meil pole sõnu vaja, et teineteisest aru saada. Ta on mu hingesõber, saad sa aru?
Aga ma olen sellest kõigest väsinud. Kolm aastat kestab see juba. Kolm aastat, mille jooksul ma näen inimest, keda ma armastan, ainult paar korda nädalas.
Ma tean, et see kõik on ainult minu süü ja ei kellegi teise, sest kui ma poleks seda kõike alustanud, siis ma ei peaks niipalju kannatama praegu. Ja ma ei peaks sinu peale armukade olema. Sest sinu juurde tuleb ta alati tagasi ja sinu kõrval veedab ta kõik oma ööd ja nädalavahetused.
Miks ma siis seda tegin üldse? Ausalt, ma tunnistan, et suhe abielus oleva mehega pole mulle kunagi pähe tulnud. Ja ma ei tea, kumb oli algataja, tema või mina. Ma arvan, et meie mõlema vahel oli mingi tõmme, mis meid teineteise poole tõmbas. Ja nii see läks. Ma ju teadsin, et ta pole vallaline. Aga ma ei arvanud ka, et asjad nii kaugele lähevad.
Ma ei arvanud, et sellest armumisest saab armastus. Tegelikult ta vajas mind, ta vajas mu tuge, vajas kedagi, kellele oma südant puistada. Ja meie omavahelisest sõprusest kasvas välja armastus. Ma nägin, kuidas ta pilk muutus, kui ta mind nägi. Nagu oleks pelgalt minu nägemine pühkinud ära kõik ta mured ja kohustused. Ja mina tundsin end samamoodi. Ehkki ma ei tahtnud, et see kõik nii läheks. Ma ei tahtnud suhet, kus ma ei saa saata sõnumeid inimesele, keda ma armastan. Ma ei saa talle helistada igal ajal. Me ei saa koos olla nädalavahetustel ega pühade ajal. Ma ei tahtnud seda suhet, kus ma pean koguaeg üksi olema. Ma igatsen nii meeletult tema järele.
Mõnikord räägib ta, et unistab meie ühisest tulevikust. Et ta tuleb sinu juurest ära. Aga mitte veel. Mitte praegu. Lapsed on liiga väikesed. Nad vajavad teid mõlemaid. Ja su naine pole ka veel valmis. Isegi, kui teie vahel on kõik läbi.
Mõnikord ma usun teda. Ma ju tahan uskuda, et ta ei valeta mulle.
Raske on armastada meest, keda sa pead jagama.
Tegelikult ma tean, millega see lõppeb. Ühel hetkel pean ma sellele lõpu tegema. Või siis tema. Aga millegipärast ma aiman, et ta oma naist ega peret ei jäta.
.jpg)
Kommentaare ei ole